Plaadid

Volüüm – Eestimaa hiphop

Volüüm – Eestimaa hiphop

Mindnote, 2003
Tere. Ma käisin restoranis. Kaugele polnud vaja minna. See restoran oli siin samas, Maarjamaal. Menüü oli üsna rikkalik ja sellest räägin kohe ka lähemalt. Kuid esmalt siis paar sõna interjöörist, miljööst ja ehitajatest. Söögikoha sisekujunduse eest vastutab Lil’J ja mis mulle eriti selle restorani juures meeldib – seltskonna ja niši saab iga mees endale päris ise ja täitsa oma maitse järgi valida. Tahan, liitun sõpradega ja ajan söögi ajal sõpradega hullu juttu, aga võibolla soovin hoopis gurmaani moodi teistest eralduda ja igat palakest keskendunult läbi närida – antud juhul on kõik võimalik. Hoone seinte, katuse ja ruumi eest tuleb tänada Paide linna ja Mindnote Recordsit. Aga miski muu pole ühe toiduplatsi puhul olulisem kui köögipool, ehk siis – mida seal süüa saab!?

Restoranis Volüüm on toitude valik üsna mitmekesine ja kui menu järjekorranumbreid korrektselt tõlgendada, siis pakutakse kahtekümmend viit eri pala. Ma mainin juba siinkohal ära, et olen ise kohati toidu suhtes üsna pirtsakas, aga kui tegu on hea küpsetisega, siis ei pelga juurde küsimast. Menüüd sirvides tunnen kõik kokad ära ja mõistan, et olen mõnda praadi isegi varem maitsta saanud, aga no nagu isegi teate – uus kontekst annab tihti lisaväärtused. Igal juhul soovitan esimesel külastusel endale kõik söögipoolised ette kanda ja siis neid järjest proovima hakata.

Esiteks serveeritakse Eesti klassikuid Cool D ja ToeTag, kellele soustid seganud peakokk Critikal. (Viimane nimi on suuresti vastutav ka selle restorani avamise eest, aga esiteks sööme ja hiljem plaksutame.) Cool D’d ja ToeTagi pole mu kõht kunagi väga hästi vastu võtnud, seda peaasjalikult sisu tõttu, kuid antud juhul neelasin ToeTagi kuttide loo üsna meelsalt ja ilma probleemideta. Tunnistan – oluliseks põhjuseks oli tõepoolest ka peakoka kaste, mis kammis eriti retsilt. Selles suhtes, et see laks pani vere keema ja lausa valguskiirusel veenides ringlema. Aga kus tuld, seal vett. Niisiis kantakse järgnevalt ette üleeestilise amplituudiga kokkava Chalice tunduvalt kergem pala nimega Nuta Poiss, mis paistab algul maitse poolest üldse mitte selle restorani menüüsse sobivat, aga mis loob tegelikult vajaliku fiilingu, et pidada vastu kogu eelseisev õgimine. Ma saan aru, miks Nuta Poiss kavas sellisele positsoonile on paigutatud, sest pärast teda pakutakse Rakvere poiste Peovoolu. Kogu Eesti hindab neid kokkasid, mis sest, et nende toodetav hälbib võibolla meie ettekujutusest, milline ühe restorani toit normide järgi olla võiks. Ma pean taas silmas sisu – sellise teema eest on näiteks Cool D viimaste aastate jooksul mõningate gurmaanide poolt tõsist kriitikat saanud. Aga Rakvere härradele paistab see stiil sobivat ja ma tegelikult ei leia, et selles midagi halba oleks – meie toidulauad ainult mitmekesistuvad ja tollest johtuvalt saab iga organism Eestis ka erinevaid vitamiine oma aineringlusesse.

Ja no vahepeal meelitatakse külastajaid niiöelda vahepaladega. Vot see on väga hea idee, mis mind tõepoolest köidab. Et iga einestaja teaks, loen ette ka kiitust väärivad kokad, kes need hõrgutised kokku seganud on: Paul Oja, WIZ1 ja Alko. Ilmselt oleks nendeta tunduvalt keerulisem seda Volüümiparaadi seedida.

“Critikal, Volüüm, Põhjamaade Hirm…” – nii tutvustatakse järgmist toitu koka enda poolt. Miks mulle meeldivad Põhjamaade Hirmu pakutud söögid? See on mees, kes tõestab, et hullu pala kokkusegamiseks pole tarvis hunnikutes sarnaseid toidutükke ritta lükata ja seega mingi struktuuriga lüüa, vaid piisab ka sellest, kui haarata koostisosad siit-sealt (õige materjali valimisel aitab muidugi intuitsioon, mida ma isiklikult peangi arutluse all oleva koka eeliseks kõigi teiste üritajate ees) ning neist sünteesida midagi taolist tapvat nagu seda on Katk.

Ahjaa, restoranis on ka mitmeid vene kokkasid nagu näiteks Skazo, Yoman, Jilio, Filosofia Slova, Mc Small, Apasnõi Luk ja Eestimaistel vabakeeduvõistlustel kõrged kohad pälvinud Muddy R ja C.C.Wild. Ma pean kahjuks nentima, et pole ise vene köögi puhul suurem asi ekspert, sest lihtsalt ei suuda rahvuslike erinevuste tõttu mõista seda, mida mehed oma toitudes ütlevad. Seega jäi süvenemine seedimisse nende palade puhul ära, aga pakutu hävitasin taldrikult loomulikult kõik ja midagi alles jätmata. Suht retsid soustid on ja meeste makaronid, kartulid ja muu sodi sobivad nende peale nagu päike ühte õigesse suvepäeva.

Mõni kokk (peale peakoka muidugi) esineb menüüs ka rohkem kui ühel korral. Näiteks Chalice. Selle üle ei imesta siiski ilmselt mitte keegi. Tema teine tükk on võrreldes esimesega tunduvalt ootuspärasem, imestama paneb ehk ainult see, et see kokk kellegi teise soustiga leppis. Aga tõenäoliselt oli antud Critikali kaste isegi Chalicele liiga vastupandamatu. Võibolla oleks võinud kama rohkem neid PompPomp-värke sisaldada, aga igal juhul passib see söök eriti hästi siis, kui kokk teda mõnes suuremas söögikohas otse lavalt jagab. Ja järgmine pala on ka otse pajast kulbiga tõstetuna rets, ehk siis UPS ja kokad Scabere ja Wst, kellega koos ka degusteerijal isiklikult õnne on tihtipeale koostööd teha. Ma tean, et mõni soustikeeraja oleks selle supi teistmoodi kokku seganud, aga ma ei suuda uskuda (vähemalt mitte enne, kui ise kuulnud olen), et Scaberet antud juhul lihtne ületada oleks. Rääkimata siis veel Wsti toitlustamisstiilist, mis on Eestis kahtlemata absoluutne šedööver. Wsti söökide vundamendi eest vastutab kindel ehitussegu, millele on püstitatud kogu läbimõeldud hõrgutistemajakas. Edu tagajate hulgast ei tasu unustada ka koka enda ületamatut maitset.

Kozy on kokk, keda tuntakse eelkõige kokagrupist A-Rühm, kuid kes Volüümi menüüs rõõmustab meid ka soolosöögiga Sõbrad. Vot see on inimlik: lihtne eesti toit, kartulid ja sealiha, kapsas ja leib. Meil polegi vaja neid välismaiseid maitseaineid, eesti kokk Kozy tõestab seda ja loodan, et tema sõnum jõuab igasse Eestimaa kodusse. Meie oma Kaarel Kose meie oma lemmiktoiduga jätab Volüümi kirjus sortimendis kahtlusteta kõige sümpaatsema mulje.

No ja siis on veel teada-tuntud toiduvalmistajaid. Jah, ka Wild Disease, keda mõni vist ilmselt ei seedi ja ka kunagi seedima ei hakka, kuid kes sellest hoolimata oma stiilis ja omas tempos palakesi edasi vorbib. Minu jaoks on Wild Disease parim näide sellest, et pideva praktiseerimisega on tõesti võimalik tõusta vihatud hamburgeriputka koeraliha juurest Volüümi restorani kokkade hulka ja küpsetada toitu, mida viisakas külastaja niisamanaljalt kõrvale ei lükka. Kui ta seda siiski teha suvatseb, tuuakse talle kiiremini lauale välismaine Cowboy is Backkk! ja “bitches in da front”, millest ehk algul on raske aru saada, kuid mis tegelikult mõjub humoorikalt ja värskendavalt. Viimase kirjeldusega sobib hästi kokku ka T-Boy, kelle pakutu tsillib kõhus nagu eriti mõnusalt ja annab samas midagi ka hingele.

Armastus käib tõepoolest kõhu kaudu. Ja armastust jagab ka Eesti tuntuim kokaklikk A-Rühm oma vürtsikas praes Kõige Suurem Diktatuur. Mulle on paar korda mainitud, et just see toit peaks olema menüüs viimane, kuid tegelikult nõustun peakoka valikuga – see on täitev söök, mis pressib vatsad punni, kuid iga mõistlik restoranipidaja jätab lõppu ju magustoidu. Ja selleks on taas Wst. Geniaalne valik: magus, lausa keele viib alla ja kõht lööb nurru.Ma teavitan kõiki siinkohal ka sellest, et on täiesti normaalne kiita kokki, kellega koos toite valmistatakse, sest seetõttu ollaksegi ju tiim, et üksteise stiilid meeldivad ja hästi istuvad. See pole kambavaim, veel vähem pugemine või iseenda saba kergitamine, see on sarnaste maitsete vastastikune tõmbumine. Wst on igal juhul kokku pandud J.O.C.’ga, kes toetab Wsti šokolaadivariatsioone oma troopilise salatiga. Hõrgutava kreemi on maiustustest välja pressinud muidugi taas Critikal. Ahjaa, see J.O.C. kirss seal viimase suutäie viimase tüki peal ei sobi eelneva naudinguga kohe teps mitte kokku. Saate aru küll: jätke ta taldrikule lebama ja küsige viisakalt, et kelner teile veel (vähemalt) ühe täie seda magustoitu (või miks ka mitte tervet menüüd otsast peale !?!?) tooks.

Olengi einestanud. Kõht on rohkem kui täis, kuid samas puudub igasugune üleküllastatuse tunne või koguni vastumeelsus toidu vastu – pigem tahaks veel ja veel, juurde ja juurde, ikka rohkem ja rohkem. Igaüks võis aru saada, et kõik söögid polnud mulle võrdselt mokkamööda, kuid taoline mitmekesine toiduvalik kuulubki Volüümi-laadsete paljude kokkadega restorani eripärade ja iseärasuste juurde. Kui ma kõike sarnase isuga sööks, siis ma ei kõlbaks eales degusteerijaks, kuid kui ma kõike ei prooviks, oleksin ma lihtsalt igav ja arg. Seega soovitan kõigile minna kas või kontrollima, sest ainult menüü vaatamisest ei saa te iial kõhtu täis ja maitset suhu!! Kindel värk!!

HOIATUS: restoran Volüüm pole mõeldud dieedipidajatele, sest te saaks üledoosi juba esimesest suutäiest. Niisiis – kõik kaalujälgijad, hoidke eemale, raisk. Või siis unustage lihtsalt vähemalt üheks õhtuks see neetud kaal!!!

Skilla

Teemas

Julged arvajad puuduvad

Jäta vastus