Plaadid

Retsept II

Ostsin Retsept kahe osati nostalgiast. Nimelt oli Retsept esimene kodumaine räpiplaat, mille endale muretsesin. Tookord oli Põhjamaade Hirm veel toores ja räppis wäkkemsiidest, mitte libahuntidest; R Kuubis lõpetas oma tegevust; Fast K, Skips ja Infinit alles kirjutasid esimesi riime; keegi ei teadnud, mis või kes on Öökülm; plaadiümbris oli mõnusalt lapsik … Seda peab ütlema, et uue Retsepti kujundus on väga stiilne ja oma eelmise lausega kokkusobimise mõttes kasutan sõna „täiskasvanulik“. Tõesti kenasti tehtud, aga kui ma plaate nende ümbrise järgi ostaksin, siis ei võtaks isegi ma ise ennast enam eriti tõsiselt, niisiis asume sisu kallale …

Kui esimese Retsepti sissejuhatus oli selline natuke segane, aga see-eest jutuga, millest sai nii mõndagi teada selle kohta, mis ja miks see Retsept üldse on, siis uue Retsepti sissejuhatusena kõlab ainult muusika. Minu jaoks jääb natuke segaseks, miks see just nii valitud sai. Pala on ju okei saundiga jaa nii edasi, kuid plaadi intro ehk sissejuhatus peaks ju ikkagi midagi kettale juurde andma, teda kuidagi tõepoolest sisse juhatama. Minu jaoks jäi see looke liiga tühjaks … pange teinekord sinna midagi peale räppima, siis vingun vähem või üldse mitte.

Esimest korda Wiz1 ja Sol1sti kevadelugu kuulates taban end mõtlemast „kas tüüp tõesti lihtsalt üritab sügav olla, ilma aru saamata, mis tegelikult sügav on?“. Tundub nagu oleks suvaliselt kokku laksitud laused, kirjutatud näiteks pilves peaga, kus kõik väga naljakas tundub. Aga kui lahti lüüa mõne tänapäevasema luuletaja luulekogu, siis võib ka sealt leida tekste, mille kohta tahaks ainult öelda „tha fuck, this makes no sense!“. Ehk on Sol1st tänapäevane luuletaja? Kes oskab vahet teha luuletajal ja kotikul, kes luulet imiteerida üritab? Las jääda iga kuulaja enda otsustada, kuidas ta Sol1sti klassifitseerib. Minu jaoks jääb asi segaseks, aga seda mitte ilmtingimata halvas mõttes.

Misasi on Kõrgepinge Rajoon?? Kuradi hästi kõlab. Olen ma ainus, kes arvab, et vähemalt see lugu on väga „ruutsilik“ („rootsilik“ kõlaks nagu mingi Rootsi pedehümni sämpeldajad, aga ma pean silmas bändi The Roots). Väga tsill teema. Põhjaliku infoga träkklistist leian, et kõik instrumendid on ka ise sisse mängitud. Whoa! Ongi Roots. MC (Mr M) meenutab ka Black Thoughti, nii riimide kui ka flow poolest, ehk on see taotluslik. Väga kõva MC, väga lahe lugu. Tegelikult olen ma plaadi juba enne „arvustamist“ korduvalt läbi kuulanud ja seetõttu võin juba praegu öelda, et tegu on kindlasti ühe mu lemmikuga sellelt plaadilt.

Neljanda loo kohta infot otsides olin väga üllatunud, kui lüürika autorina oli märgitud „Infinit“, kuna ma ootasin sealt hoopis Põhjamaade Hirmu ghostwriti’. „Laula magama libahundid, veri päikese seintelt“ jne jne jne. Infinitil on täitsa häid ja originaalseid lugusid olnud, aga see on parimal juhul küllaltki kesine Põhjamaade Hirmu (või Kuuluude) imiteering. Selge see, et Kuuluud on popp värk, isegi mu kirjanduse õppejõud räägib sellest, rääkimata kursakaaslastest, aga kui plaadi kokkupanijad Kuuluude teemat oma albumil leida tahavad, siis võib ju Hirmult ja Savvolt küsida, küll nad annavad. Ei ole tarvis oma koopiaid tekitada.

Fast K on end juba mitmel albumil tõestanud kui hea voolava tekstiga MC. Mind ainult huvitaks, kas tal vanaema-vanaisa veel elavad. Kui ja, kas nad siis peksid teda nooruses? Olgu, aitab naljast, tegelikult saan ma sellest loost aru ja eks me kõik vahel vihkame pensionäre. Aga mis me teha saame … inimkond vananeb. Selle rõveda protsessi vastu saab ka Fast K natuke töötada … tehku lapsi! Aitab paremini kui vanainimeste „dissimine“.

Genka soololood on alati väga kõvad. Aga mis kuradi taust see on? Aaaa, Wild Disease. Noh, Genka ikka ownib oma tekstiga. Millal saab sooloplaati? Või siis Kozylt? Tollelt ka Retseptil soololugu. Ütlen ausalt, et kui kogu Kozy plaat tal selline tuleks, siis ma seda ei ostaks. See oleks liiga raske kuulata. Aga vahel on väga värskendav midagi taolist A-Rühma ignorantsete tekstide kõrvale kuulata.

Kes ütles, et Chalice ei tee enam räppi? „Väljapääs“ on täitsa äge lugu, polegi midagi öelda. Kõrvale teine suurmees ja suur mees Tommyboy, kes räpib Sim Karese väga chillile taustale lugu „Tüdruk“. Tom paneb hästi nagu alati, aga refrääniga võiks järgmine kord rohkem vaeva näha või siis mõne spetsialistiga konsulteerida. Muidugi ostetakse staaride kraami ka ilma seda seedimata, aga see suhteliselt mõttetu ja riimitu refrään on liiga vähe sellise muidu väga mõnusa loo jaoks.

Kui tahate albumilt mõnusat ja klassikalist räpivärki, siis lükake lisaks Genka ja Tommyboy lugudele käima ka Supercombo lugu „Segased faktid“, kus Mig-L ja Stupid F ripivad Wavezi biidile. Stupid Fi saab kuulda ka järgmises loos, milleks on üks Elemendi plaadilt laenatud lugu, „Ahnuse küllus“. Vot siin ei saa mina päris hästi aru, miks just nii on tehtud. Miks on jutti kaks Stupid F’i lugu? Kes otsustab, milline peaks olema lugude järjekord? Mille järgi seda otsustatakse? Lisaks ka küsimus, miks võtta Retseptile lugu, mis on juba mujal ilmunud. Kas tõesti polnud rohkem artiste, kellelt lugusid plaadile võtta? (Chemical Exilt ja Fast K’lt on ju ka kaks lugu). Reket, s’Poom, Põhja-Tallinna tüübid ja no Põhjamaade Hirm, Kuuluud!? Kes Elemendi kraami fännid on, ostsid niiehknii Elemendi plaadi, keegi ei hakka ainult selle loo pärast Retsepti ostma. Ma arvan, et hoopis õigem oleks olnud Põhjamaade Hirmult üks lugu paluda. Tal on piisavalt palju fanaatilisi austajaid, kelle jaoks oleks selle MC lugu olnud piisav põhjus Retsepti ostmiseks. Aga ega mina sellest plaadimajandusest midagi ei jaga, niisama õpetan.

Pärast Stupid Fi energilist panemist kõlavad väga rahulikud helid. Vaatan träkklisti. Ahaa, nojah, Bro Checks, Weivzi biidil. Liiga aeglaselt kõlab pärast mainitud kiiremaid radasid. Esimesel kuulamisel aitan loo kiirusele kaasa fast forwardiga. Jällegi tekib küsimus, miks ja kuidas träkklist just sellise järjekorra sai. Muide, eraldi kuulates on täitsa hea lugu. Teevad oma asja ja ei räpi libahuntidest. Wsti „ja mu hing, mis oli tühi, on meloodiliselt täis saand“ võib vabalt olla üks Retsepti ilusamaid ridu.

Skipsi lugu tasub kuulata, hea materjal. Sel MC’l on kindlasti veel kõvasti potentsiaali, sest hea häälematerjal ja sisukad tekstid annavad hea hüppeplatvormi edasistele tegudele. Olen juba oma enda pikast jutust natuke väsinud, aga midagi ka albumi ülejäänud lugude kohta. Chemical Exi teine lugu on tunduvalt kihvtim kui esimene, mille korral ma korralikult ilkusin. 2015 taust tõmbab päris hästi käima, Infiniti hääl ja tekst sobib sellele hästi. Vist õõtsungi natuke mööda tuba selle loo taktis.

Fast K andis ka albumile kaks lugu. Taaskord meeldib mulle teine rohkem. Teravad read, tabavad mõtted, hea esitlus, mida sellelt räpilt veel tahta. Ainus, mis kõrva jääb, on see, et aastal 2008 räpitakse päris palju vihmast. Fast K refrään lõpeb sõnaga „vihmapiisad“ ja kes Retsepti träkklisti peast teab, sel tuleb ehk meelde, et seal on ka üks lugu, mille pealkiri on „Vihmapiisad“. Ei, ma ei unustanud seda ära, sest tegu on kindlasti ühe mu enda lemmikuga sellelt kogumikult. Kuulake ja tsillige vähe Öökülma saundidega. Ebatavaline räpistiil, huvitav sämpeldus, kaasatõmbav taust, lõbus ellusuhtumine, psühho „kukuvad kukuvad kukuvad“ ja naljakas tekst. Värske värk.

Album lõpeb lauluga. See pole räpilaul. See on lihtsalt laul, mida laulab Laura Junson, aga mis erinevalt introst on päris lahedalt valitud. See ei tõmba otsi kokku, vaid teeb uued lahti, paneb unustama, et üldse mingit otsad on. Kui ma räpiks, siis ma tahaks sellise tausta peale isegi räppida. Nagu näha võib, on Laura ka ise sõnad kirjutanud. „Päris andekas teine.“ Loodame, et teda saadab samasugune edu nagu Jareki Hannaliisat.

(Tegelikult on Retsept II ju kahe plaadiga (kas Retsept III on kolmega?), kuid kuna mu esimene plaadiarvustus on saanud tunduvalt pikemaks kui ma seda eales plaanisin, siis jätan instrumentaalplaadi kellegi teise või kuulaja enda arvustada. Ka seal oli staare, üllatusi, halbu üllatusi, äratundmist ja niisama chilli taustakraami. Aga kuulake ise!)

Mida siis öelda kokkuvõtteks vokaalplaadi „Retsept II“ kohta? Natuke jäi kohati puudu originaalsusest, natuke läbimõeldusest, natuke uutest mõtetest, aga tegelikult on tegu väga vahva albumiga. Ehhi uudistes lubas, et album annab ülevaadet sellest, kuhu ja kuidas eesti räpp on nelja aastaga arenenud. Annab küll, on arenenud küll. Sorry mõne kriitilisema märkuse eest ja eriti suur aitäh neile meestele, kes selle albumi kokkupanemise ja väljaandmisega tegeleda viitsisid. Minu jaoks seni aasta 2008 parim kodumaine räpialbum, kindlalt. Kurat, ega muidu poleks viitsinud nii pikka teksti tippida kah.

Rein

Teemas

Julged arvajad puuduvad

Jäta vastus