Plaadid

Retsept – Hääled Eesti hiphopi undergroundist

Insomniac Records, 2004
Nagu ikka kõigi heade asjade puhul, läks ka Retseptiga ilmatuma tükk aega, enne kui plaan plaadi kujul täide viidud sai. Mäletan, kui Kalev oma grandioossest visioonist juba umbes poolteist aastat tagasi pajatas. Esiteks tulekski tänusõnad edastada eelkõige ehh.ee driimtiimi staarile DJ Tsr’ile, kes oli antud projekti hingeks ja mootoriks. Hiljem liitus temaga ka Quest hiphop.ee Mannschaftist ning selle duuo poolt sai valmis ehitatud Insomniac Records, mille alt kõnealune kogumik sügisel 2004 ka plaadilettidele vuhises. Intros mainib Quest kohe muidugi ka seda, millistel eesmärkidel see album üldse välja antud sai: raha, autod, naised, mullivannid, kalliskivid ja rõvedalt kallid juveelid…

Tegemist on millegi omanäolisega, sest kokku pole lükatud mitte superhitid hüperstaaridelt, vaid pigem erinevatel tasemetel lood laialt artistidemaastikult. Näiteks virutab kolmes loos oma ridu nagu kahurist Wst, kes on meie stseenis hoolimata oma liigagi tagasihoidlikust suhtumisest teeninud respekti nii tavakuulajatelt, algajatelt kui ka vankrivedajate poolt. Samas leiame kahe pala lüürika- ja kahe pala meisterduslistist kellegi Eksprompti, kelle nimi vaevalt enne seda üllitist laiemale publikule tuntud oli. Ma ei tahaks uskuda, et Quest selle albumi abil oma kaela kilode viisi blingi teenis, vaid arvan, et antud plaadi läkitamisega Eesti räpirahvale said nii mitmedki autorid võimaluse ennast ja oma muusikat kuulajaskonnale tutvustada. Sellise pöördumise võimaldamine helikandjal on midagi väga tänuväärset, mis näitab meie stseeni küpsust. Ma tean, et heiderite jaoks oli see plaat näide nigelast kvaliteedist ja ülepingutatult sügavast keldrikõlast, kuid minu ja iga tulihingelise progressipooldaja jaoks on tegu omataolise hiphopimonumendiga. Jaak ehk Eksprompt tulistas minuga koos riime Ehh Tsekk ühel, tollal tema poolt kokkumeisterdatud tausta peale; nüüd on mul hea meel, et seisame jälle kõrvuti Retsepti helikeeltel.

Ilmselt jääb kuulajale kõrvu, et Retseptil leidub üsnagi mitu stseenikriitilist lugu. R Kuubis ja “Trooja hobune” , “Kullapalavik” Reci esituses ja Questi taustale, “Vaikus” Tartu grupeeringu PAK poolt ning lõpuks ka feikemsiide lõikuri Põhjamaade Hirmu “Ikaldus” Wavezi biidinikerdusele. Erinevalt mõningatest pehmekestest arvan ma, et taoline rünnak tuleb meie hiphopireljeefile kasuks. “Taolise” all pean ma silmas hästi sõnastatud, hästi tulistatud ja vingel biidil paukuvat lüürilist atentaati. Ma leian, et on igati värskendav, kui vahel meelde tuletatakse vajakajäämisi ja ka ülepaisutamist. Milliste kohtade pealt lasketiiruhärrastel rohkem õigus on ja kus nad oma valangutega liigset kära teevad, jätan igaühe enda otsustada. Minu jaoks moodustavad need palad selle kogumikalbumi tuumiku, sõnumi ja põhiteesi – hiphop areneb diskussioonis, kuid hiphopiarutelu argumendid peavad olema lüüriliselt sõnastatud ja meisterlikult taustale seatud, siis on sellel seisukohal ka jõudu. Kui need tingimused saavad täidetud, võib vaidlusest osa võtta igaüks, olenemata nimest, minevikust ja plaadilepingu olemasolust.

Õnneks pakub see plaat enamat kui vaid teravaid märkusi meie endi ja meie muusikamaastiku kohta. Mulle päris meeldivad need skitid, sest neil on stiili ja nad on kõik tõesti vägagi erinevad ja omalaadsed. Razorblade poolt komponeeritud mesimummilend tõestab, et räpiprodutsentide mängumaa ei pea sugugi piirduma vaid emsiidele biiditikkimisega. Danny Deluxe puhul on tegu Retsepti ainsa internatsionaaliga ning Luiksi professionaalne biidiboxisessioon täiendab albumi mitmetahulisust.
Retseptilt leiame üsna mitu lugu, mis esindavad hiphopi lõbusamat poolt – “Tüütavaid jutte”, “Lõõtsalugu” ja “Vanaemaga köögis”. Ma siiski pole päris kindel, kas neist teine, esitajateks Eksprompt ja Kampsun ning remixijaks Cino, tegelikult üldse pretendeerib naljaloo tiitlile, sest teema on küll tõsine ja mõttetegevust ergutav. Kui järele mõelda, siis ma tõepoolest isegi ei tea, miks ma ta nii kategoriseerisin. Ehk seetõttu, et Kampsun on mu lemmik eestimaine koomikemsii (eeh?)? Kes “Lõõtsalugu” peab pigem melanhoolseks palaks, see kuulaku “Tüütavaid jutte”, sest kaamlitega baaris kaanimine kõlab igal juhul absurdselt ja humoorikalt.

Ma tooksin oma sõnademula lõpuks veel esile kaks lugu. Need palad annavad kõige paremini edasi seda mõtet, mida räp minu jaoks kannab – nende teoste tekstid pole mitte mingi suvaline häälikute jada, vaid poeesia, luule (rap = rhythm and poetry). Esiteks siis “Hea tuju lugu” Rapresendi ja Reketi esituses, milles kajavad boheemlaslikud ja loodussõbralikud helid, saates positiivseid ja kevadisi emotsioone üle kogu maa. Ehk tundub mõnele, et Reketi salm kõlab liigagi luulelugemiseni, kuid ma arvan, et antud konteksti sobib see stiil kui lillenupp nööbiauku. Kõigil neil, kes Rapresenti suuuuure egoga bädliräppijaks peavad, soovitan tähele panna, kuis härra end ise tagasihoidlikult “väikeseks meheks” nimetab ning piknikule relvade ja kuulivesti asemel hoopis mandariinid ja banaanid kaasa võtab. Kui see lugu on pigem lõbusa (kuigi ka kohati melanhoolse) alatooniga, siis Wsti räpp Kashu biidi peale kõlab nukralt. Ma pean pala “Erilised Inimesed” üheks eelmise aasta parimaks looks, sest tekst rõhutab Wstiliku riimitalendikusega just seda, mida ma räpilugudest otsin – meie inimühiskonna sotsiaalset suutmatust esimeses salmis, emsii enda hingeelu koos retkedega mõtisklustemaadel teises versis ning lootust refräänis.

Paljudele meeldib mitte niivõrd kuulata, vaid hoopis võrrelda. Retsepti puhul on selge, et võrdlusparneriks pretendeerib eelkõige kogumikeseeria (seriaal? Vot see ongi veel puudu: üks korralik räpiseebikas linna keskele Kerttu Rakke kodu kõrvale. Ma pakun näiteks välja, et s’Poom ja Wild Disease võinuks pärast oma verist bättlit avastada, et tegelikult on nad hoopiski vennad või onupojad! Samuti võiks Genka ja Peeter Rossi heitlusele leida motiivi vanaisa päranduse ebavõrdsest jagamisest!) Volüüm. Ma ei nõustu nendega, kes Volüümi (teist voljuumi) kutsuvad “(liiga) kommertsiks” ja Retsepti “(liiga) andergraundiks”, sest minu arvates on tegu teineteist edukalt täiendavate kogumikega. Kui vaadata kas või esitajatenimekirju, siis kahe albumi peale kokku saab tunduvalt täielikuma ülevaate Eestimaa hiphoptandri riimi- ja biidiarhitektidest. Niisiis leian ma, et neid tükke oleks hoopiski mõistlikum vaadelda kui ühe olluse erinevaid külgi. Selleks olluseks oleks Eestimaa hiphop. Head vaatlemist!

Siiralt ja Skillalt

Teemas

Julged arvajad puuduvad

Jäta vastus