Plaadid

Nostalgia ja uudsuse kokkupõrge ehk “Compton”

Dr. Dre „Compton“

Aftermath Entertainment/Interscope Records 2015

Kaasa teevad: King Mez, Justus, Kendrick Lamar, Marsha Ambrosius, Candice Pillay, BJ the Chicago Kid, Anderson Paak, Xzibit, Cold 187um, Sly Paper, Ice Cube, Dem Jointz, Jon Connor, Snoop Dogg, The Game, Asia Bryant, Jill Scott ja Eminem

 

Tõtt-öelda ei oska ma praegu enam meenutadagi, mida plaati kuulama asudes ootasin.

Olin äsja läbi vaadanud “Straight Outta Compton’i” ning sünnipäevarahade, kaks tundi varem lõppenud koolipäeva ja karmide klassivendade toel marssisin Apollosse sisse, lõin kinkekaardid letti ning pärisin albumi kohta järele. Mõni minut segaduses kassapidajale erineva kiirusega plaadi pealkirja etlemist ning värske helikogumik kraamiti kuskilt D- ja C- tähe siltide vahelisest peidukast lagedale. Tormasin õnnest särades, ühes käpas Ewert And The Two Dragons’i “Circles” ning teises Dre “Compton”, kodu poole ja toppisin plaadi arvutisse. No ja esimene reaktsioon oli arvatavasti ehmatus.

Olin enamasti albumit eeltellinud arvustajate suust vaid kiidusõnu kuulnud, kuid tolle sisusse polnud ma enne kohe kindlasti süvenenud. Intro esimesi noote kuuldes jõudis kohale, et olin ostnud põrsa kotis, kas just halvas mõttes, aga siiski. Plaat osutus vaid õrnalt nostalgiliseks, kuid kaldus oma ootamatute maneeride ja äkiliste liigutustega sügavalt Boom Bap’iluupidest eemale, uuekooli räpi tumedatele vetele, jättes märksõnadeks suurejoonelisuse ja kaasaegsuse.

Ja tõepoolest, see plaat on väga hea.

Need helifailid, mis järsku läbi kompuutri mu kõrvaklappidesse voolama asusid, muutsid kõiki arusaamu sootuks. Et ka uus räpp võib olla täiega kõva, nagu Kendrick Lamar’i hästiajastatud pausidega kaasahaarav sõnavool ja King Mez’i kindlameelne stuudiogängsterlikkus. Et uus vool tähendab enesekindlust, teadlikku soovi äris läbi lüüa. Üks ristlõiketeemasid plaadil oligi see, et noorele kuulajale jõuaks kohale, mida ta peaks tegema, et albumil kaasalööjate sarnaseks saada: peab olema enesekindel.

Tracklist‘i on segatud nii vanu ja tuntud peavoolu esindajad, kes igale räpivõhikule hip hopist mõeldes pähe võiksid torgata, nagu Eminem, Snoop Dogg, Ice Cube ja Dr. Dre ise, kui ka hiljuti rambivalgusse astunud muusikuid, nagu BJ The Chicago Kid, King Mez, Marsha Ambrosius ja Kendrick Lamar. Pea iga loo taga on oma kindel meeskond ning nii ongi suudetud samade stiilijoonte alla koondada nii uued kui vanad tegijad.

Lugudest jäid säravalt silma “Darkside/Gone”, mis oma ootamatu üleminekuga ühelt instrumentaalilt, ühelt loolt sootuks teisele ja Marsha Ambrosiuse popiliku refrääniga esimestel kuulamistel korralikult üllatas, “Talking To My Diary” oma nostalgiahõngulise taustaga, mis sind Los Angelese palmialleede vahele lendama saadab ja albumile korraliku punkti paneb, ning “All In A Day’s Work”, millel kaasategeva Anderson Paak’i õnnejoovastust jäljendavad poollaulvad, poolräpilikud vokaalid koos pidevate taustamuutustega träki eriti mõnusaks teevad.

Üleüldse on enamike lugude instrumentaalid väga muutlikud, erinevalt NWA aastate omaaegsetest pidevate kordustega “loop’ivatest” taustadest. Lisatud helikatkendid nagu sadamahääled ja loengutekstid lugude introdes-outrodes muudavad iga laulu erinevaks pildiks mõnest räpimuinasjutust.

Sissejuhatuspala on paraku küllaltki imal ja äraleierdatud mustriga, meenutades kõlalt liiga palju sadu kordi kuuldud Fox Entertainment’i tunnusmeloodiat, lisaks loos “Medicine Man” tõusis Eminemi salm nii agressiivseks, et sõnadest oli juba keeruline aru saada.

Erinevalt kaasa tegevatest uustegijatest võtab Dr. Dre oma tekste väga rahulikult, ei kiirusta kuigi palju ja lihtsalt voolab väljavalitud kohtades oma sõnavalanguga mööda, nagu kõnniks ta kindlal sammul kalli hinnaga müüdud odavate edupandikõrvaklappide küngastel, jättes ülejäänu kus see ja teine ning loopides silpe dollaritena rahva sekka.

Paraku, nagu iga teosega, on ka sellel kogumikul omad miinused: jättes fännid niivõrd pikaks ajaks uut albumit ootama (mida oli lubatud juba aastast 2001), tekitas Dre tunde, nagu tulemas oleks midagi tohutult erakordset ja uut. Tõepoolest, plaat on ilmunud täiesti värske hingamisena, see on küllaltki suurejooneline ning muusikaliselt igati kordaläinud, kuid paraku pole see taolise pingearenduse järel sugugi õiglane tulemus. Kui jätta restoranikülastajad viietärnises toidukohas kolmeks tunniks oma roogasid ootama, eeldavad nad, et valmistatakse midagi väga isuäratavat ning kannatavad, kuna teavad, et paigas saab head ja kvaliteetset toitu pisut kallima hinna eest kui tavaliselt. Ja kui lõpuks lauale toodud roog lihtsaks haiuimesupiks osutub, solvuvad kliendid päris sügavalt. Nii ka “Compton’iga”.

Kuid mis seal salata, läbitud ajavahemik näitab, et isegi räppar võib oma loomingust kasvatada äri, kus miljonite kokku kraapimiseks pole tarvis pidevalt muusikat teha.

Heade iseloomujoontena tooksin kindlalt välja selle, kuidas enamik laule räägib kaasahaaravalt ja jalga tatsuma panevalt ülimalt tõsistest asjadest, nagu sisekaitseorganite ebavajalik vägivallatsemine, purustatud unistused kuulsuse musterelust, milleni küündivad vaid vähesed ning needki saavad suurushullustuse käes hukka ja pidevalt uute sihtide nimel töötamise ilust ja valust. Isegi armunud koka käega puistatud autotune’itunnused ei kõla nagu keskmise Soome räppari refrääniuinamuinastus, vaid nagu kindlalt heidetud kolmepunktivisked, tabamaks valitud eesmärki: muuta plaat veel lahedamaks kui algul paistis.

Ühesõnaga, plaat, mis ei sobi küll Dr. Dre uueks nimialbumiks, kuid mõjub siiski ülimalt ägedalt. Veendugu igaüks ise ning võin garanteerida, et seda kuulates mingil juhul igav ei hakka.

 

 

Eik Erik Sikk

Teemas

2 Gang starr’i

  • Vasta
    Bob
    1. nov 2015 at 20:52

    super tänud selle arvustuse eest!! hästi kirjutatud ja motiveerib ostma

    • Vasta
      EIXD
      1. nov 2015 at 20:55

      Suur aitäh!! :)

    Jäta vastus