Intervjuud

Intervjuu: PK (2015)

2003 aastal ilmus Tartu riimimeistri Jarek Kasar’i (Chalice) album Ühendatud inimesed. Mees, kelle kiire stiil Sind väidetavalt ka räpi juurde tõi. Kuidas see siis täpselt oli? Kuulasid, et üks härra vuristab Emajõe kaldal kiiremini kui Tarmo Tiisler ja paneb veel sõnad riimi ka ja tahtsid sama teha?

Eks ta põhimõtteliselt nii oli. Tol ajal oli ikka väga suur wow effekt sellel, millega ta välja tuli. See oli puhas inspiratsioon, mõtte asemel „tahaks teha nagu tema“ tekkis mõte et „miks mitte mina“. Fakt, et ma esimestele tekstidele väga palju sõnu ritta panin oli aga jah kindlasti just Jareki stiilist tulnud. Väga palju Eesti räppi polnud tol ajal, võrreldes praegusega. Ta oli ikka väga suur revolutsioon minu jaoks, mässaja süsteemi vastu. Selles eas, milles mina olin parasjagu, oli mässamine põhiasi tänu kõigele, mis elus toimus. Paljudel eakaaslastel ka muidugi aga tundub, et mulle jäi see asi vähe tugevamini tuuma külge.

 

Samal albumil ilmunud lugu „Head ööd“ on tänini üks mu lemmiklugusid. Kuidas Sinuga? Mis lood Sulle kohe pähe tulevad sel’t albumilt?

„Laula vanaema, Laula“. Aastatega ikka muutub maitse ja praegu kuulan tagasi mõnda artisti või lugu, mida kuulasin nii 10 aastat tagasi – mõtlen, et no misasja, täisigav. Aga „Laula vanaema, Laula“ on mu jaoks selline lugu, mis praegu ka veel mängib ja kui läbi saab, panen uuesti bängima.

Kuulsusenarr tuleb ka kohe meelde. Üldiselt kogu sellel albumil on nostalgia ja kullamaitse juures.

 

Kõik sai seega alguse juba tosin aastat tagasi. Millal ja miks sai Underist PK ja mida see PK siis tähendab? (rahvasuus ju igasugu variante liikvel).

 

Enne „Tõrje“ väljalaskmist saigi, ehk siis 2004. Underi periood oli päris lühike ja ega ma midagi välja ei lasknud selle nime all. Ma ei teadnud siis üldsegi veel midagi sellest, kus midagi kuulata anda. Jumal tänatud selle eest, kõik lood olid traadi otsas arvutimikriga lindistatud ja suhteliselt kohutavad :D. Põhipõhjus muutuseks oli see, et ma tahtsin midagi eestimaist ja midagi, mida oleks lihtne meeles pidada.Tegelikult mõtles selle nime välja mees nimega Mig-L, kes oli liige Stereotüüpides. Suhtlesime Stereotüüpidega tihedalt ja üks päev vesteldes läks jututeema sellele, et peaks uue nime mõtlema. Paar hetke hiljem ta juba pakkuski Painduv Keel.

 

Olen kursis küll nende kõikide teiste tähendustega, mis ringi liiguvad 😀 Üks toredam kui teine haha. Aga tegelt see tähendab Painduv Keel jep. Seda valikut seletas Mig-L sellega, et mul olevat omapärane flow. Selline PK nime sünnilugu on.

 

Millal sa viimati Nissan Primera klaasid sisse lõid e kas su bäteldamise ajad jäid 2005-2007 aegadesse või võib PK-d veel kunagi bätlilavadel näha?

Need jäid sinna jah. Vabastiili tegelt me tegime Raghzaga kuni 2011 ka aga see oli selline privaatsessiooni stiilis ja mitte väga tõsiseltvõetav. Nüüd pole juba aastaid tegelenud sellega ja ilmselt ei tegele ka. Bätlilavadel? Sellist asja ei eksisteerigi enam Eestis minu arust. Ja parem ongi –muusika areneb, kultuur areneb. Me alustasime bätlitega ja nüüd enam neid pole aga Eesti räpp on parem kui kunagi varem. Loomulik areng mees, pole vaja üritada hoida kinni ajaloost. Bätlitel on omakindel osa EHHist aga see osa on läbi ja see pole üldse halb asi.

 

Tõrje lindistamise ajal olid veel väga noor. Kuidas sai alguse Sinu ja S’poomi koostöö ja kui oluline see sinu jaoks tol hetkel oli. Selline koostöö purki saada. Kui S’poom kõne teeks ja Sind 5loopsile räppima kutsuks, siis läheksid?

See oli vist siis kui oli selline programm hästi popp nagu MIRC. MIRC on suhtlusprogramm, kus saab chatroome teha ja seal oli jututuba ehhiinimestele, legendaarseid inimesi täis. Ikka kõik ehh.ee vedajad, biiditegijad, räpparid päris aegade algusest. Ja siis mina haha. Noore nolgina seal olla oli jõhker tunne. Seal saime vist kuidagi jutule ja nii ta läks. S’Poomi kõne peale läheks kindlasti, ta on tüüp keda ma pean väga au sees juba ainult selle pärast, et ta nii öelda avas mulle ukse muusikamaailma. Kui sa keegi veel pole noore kutina ja selline vend sulle biidi annab, sind kuulatakse ja vaadatakse teise pilguga. Antakse võimalus. Sellest on isegi kahju, et me enam ei suhtle aga kõigil on oma tee ja meie muusika ja tõenäoliselt arusaamad on väga erinevad tänapäeval, ei tea kas enam sobikski kokku midagi tegema. Aga proovin kindlasti, kui võimalus tekib.

 

Lähme nüüd Sinu esimese mitteilmunud albumi juurde. Millal Sa Klaasinaelu lindistama hakkasid ja mille taha selle albumi mitte välja andmine jäi? Kuskilt lugesin, et raha?

2006, kui ma ei eksi. Raha küll põhjus polnud, mul polnud plaani seda täiesti stuudiokana tehagi nagu ma nüüd Labürindi tegin ehk siis eelarve ei pidanud üldsegi niivõrd suur olema, et sellest midagi puudu saaks jääda. Tervis oli ikka põhjus, albumit on keeruline välja anda, kui haiglas elueest võitled u know.

Tänase hetkeni on inimesi, kes räägivad, et vana Pk oli see ja too ja, et kriisihetkes tuleb jälle klaasinaelad välja võtta vihjates, et Sinu Post-insult aeg kui nii võib nimetada, ei ole muusikalises mõttes olnud sama edukas kui sellele eelnev aeg. Mida Sa neile ütled?

Igaühele oma. See pole minu asi öelda, kes peaks eelistama mu vana muusikat ja kes uut. Edu on väga suhteline mõiste. Ma tegin enne täpselt seda, mida tahtsin ja teen praegu ka. Nii et minu arvamus on, et ma olen sama edukas kui enne. Eks edu tähendus on ka ajaga muutunud mu jaoks. Kui Klaasinaelad meeldivad ja seda paremaks peetakse – palun väga. Erinevad musikaalsed perioodid on erinevatele inimestele erinevatel aegadel sümpaatsed.

 

2007 aastal juhtus Sinuga midagi, mida keegi endale ega kellelegi teisele ei sooviks. Saates Puutepunkt rääkisid, et pidid uuesti õppima kõndima, rääkima, räppimisest rääkimata. Kui kaua võttis aega, et lindistada uus lugu ja kuidas jõudsid võõrkeelse räpini. Mäletavasti algas siis periood, mil tegid palju koostööd välismaa artistidega ja lindistasid peamiselt Inglise keeles.

Ei võtnud nii hullult kaua aga seda sellepärast, et ma ei oodanud hetke, mil saan hakata räppima nagu enne. Nii kui ma kirjutasin, lindistasin ka. Oma vigase pudruse diktsiooni ja paigast ära väärtustega. Ja see oli parim otsus, mis ma kunagi teinud olen sest tulin läbi kogu selle kriitika ja pasa, mille osaliseks sain. Kui sa teed midagi ja sind tehakse selle eest täiesti maha, nulliks, siis sul on kaks valikut – sa kas peidad ennast ära või võitled.

Ma veetsin sitaks aega netis, sest ei saand väljas käia. Netis surfates ikka satub igalepoole ja ma sattusin välismaise räpi foorumisse. Hakkasin seal inimestega suhtlema ja järgmine hetk juba mulle tehti biit ning tegin esimese ingliskeelse loo linti. Panin sinna üles ja tüübid hakkasid nõu andma, mida paremini teha. Väga toetav seltskond oli koos, ei tea, kas see oli sellepärast, et ma räppisin enda jaoks võõrkeeles või miks aga igatahes mind aidati ikka igatmoodi ja paari aastaga olin välja andnud juba mitu mixteipi, koostöid teinud kümnete artistidega ja suhtlesin igapäevaselt kuttidega üle ookeani. Seal mind võeti omaks, samal ajal kodumaal lintšiti ära. Kui olin taas rahuldavalt hea Eesti räpi jaoks, vaadati vist, et ei jäta jonni ja lasti niiöelda tagasi ringi.

Kui palju on Sinu kuulajaskond selle ajaga muutunud? 12 aastat muusikaorjana on pikk aeg. Kes on praegu tüüpiline PK kuulaja?

Varem kuulas mind truehead. Ma ei mõtle seda halvasti vaid peangi silmas reaalselt inimest, kes kuulab suurelt osalt ainult räppi ja hindab seal riimiskeeme, flowd ja kogu tehnilist kama. Praegu on sellesmõttes teisiti, et kuulavad need inimesed ka, kes räpist eriti midagi ei tea ja ei hooligi. Aga nad kuulavad mõtet, mis mu lugudes on. Arvangi, et vanem PK muusika oli tehnika, uuem PK muusika on mõte ja kõla. Ma tean faktina, et praegu kuulatakse kuskil 14 aastasest alates kuni vanaemadeni välja. Enne kindlasti nii ei olnud. Eks motivatsioon ole teine ja seda on näha.

 

Aasta tagasi ilmus PK7F netiplaat ning 3ndal juulil 2015 lõpuks Su debüütplaat Labürint. Seda emotsiooni on kindlasti keeruline kirjeldada, aga võta mõne sõnaga kokku, mis tunde tekitas lõpuks omaenda füüsilise heliketta käes hoidmine?

Eks ta vähe ebareaalne oli. Selline Interstellari hetk, et oh sa kurat, nii ongi. Võib-olla pole veel täiesti kohale jõudnudki, siis kui laua alla plaatide kasti vaatan, saan uuesti aru ja olen uhke enda üle.

 

Alati on keeruline valida, aga millised lood enda plaadilt enim meeldivad? Räägi nüüd, kas lugu Under on konkreetne vihje ajale 2003-2004, mil tegutsesid nime all Under? Kas albumil on ka kindel kontseptsioon või räägi pisut, millest see album pajatab?

Mulle meeldib Sümbioos. Kirjutamisest saadik on see üks lemmikuid olnud. Under ka muidugi aga kõik teised on ka head (eksole). Labürint võtab kokku mitueluetappi, millega tõenäoliselt väga paljud inimesed end samastada suudavad. See album on riimi pandud siiras päeviku sissekanne. Sellel on ainult 1 natuke non-fiction maitsega lugu, ülejäänud kõik on reaalsetest situatsioonidest ja tunnetest, milles elanud olen. Mu lugu on film, mida teistele näidata on võimatu aga Labürint on 40 minutit sellest, läbi heli ja armastatud muusikažanri.

 

Under on armastuslugu. Ta on fiktsioonlugu mineviku suhtest, kus inimesed olid väga kiindunud kuid kus midagi valesti oli, nagu see päriselt pahatihti kipub olema. Ta ei räägi otseselt minu vanast aliasest või üldse räpistaga saab öelda küll, et ta jutustab lugu minevikust. „Under“ on metafoor ükskõik millele, mida oma kunagise kallimaga seostad. Antud juhul on selleks Marie Underi luuletused. „Under“ tähendab midagi, mida kunagi ei unusta. Midagi, mis on hinge läinud ja seal pesa teinud endale.

„me elu draama hindamatu“

Inimesed muutuvad, elud muutuvad aga mälestused ei muutu.

„nüüd kui helistad, uurid kas ma tunnen sind/alati neiu lasi tiivad luua underil“

 

Jääd kõrvu alati rohkete võrdlustega. Kui kergelt Sul see tekstide kirjutamine tuleb? (Oled jätnud võrdlemisi produktiivse räppari mulje, kel lugusid tuleb teinekord rohkem kui parteidelt poliitreklaame). Kas sa pigem sunnid end kirjutama või ootad kuni tunne tuleb nö?

Kui ikka mõte tekib, siis tekib lugu ka. Kirjutama ei sunni kunagi, olen paar korda elus nii teinud aga need tekstid on unustusse jäänud. Eks ma ikka mõtlen, kuidas midagi paremini sõnastada ja sätin häälikuid aga loo vundament sünnib suhteliselt kergesti.

 

Kõik artistid, kellega sa koostööd teinud oled, koos vist Kihnu ühistranspordiks oleva veoautokasti ära ei mahuks. Kes on need artistid, kellega sa veel tahaksid koostööd teha, kellega jõudnud pole?

Haha, ei tea kas see päris nii on. Eesti artistidest ma olen ikka häbiväärselt vähestega koos midagi loonud. Kindlasti tahaks teha mõne mitte räpiinimesega projekti. Siiamaani nad pole väga vedu võtnud aga võitlejad alla ei anna. Juba ainult kogemuse poolest teeksin suurema osaga mc’dest loo. Erinevatel räpparitel on erinev tõmme, erinev asi, mis sümpatiseerib. Esimesed nimed, kes pähe tulevad on OKYM ja Kutsu.

 

Kuidas on inimestel võimalik soetada omale Su album Labürint? Veebilingid, klikid, värgid-särgid!?

Selleks on mitu erinevat viisi:

 

  1. Saab mulle kirjutada kas www.facebook.com/pkestonia võiwww.soundcloud.com/pkestonia, et soetada füüsilist koopiat.
  2. iTunesist digitaalselt lehel https://itunes.apple.com/us/album/laburint/id1008842559
  3. Ja kui ei ole kindel, kas supportida tahad, siishttps://play.spotify.com/album/79w13r030XRYZ9lCxw8o6w

 

 

Mis on PK edasised plaanid? Uus album? Uued lood? Uued videod? Millal?

Hetkel just tuli Palverännaku akustiline video muidu välja, kes seda näind pole, tsekkige. Aga see aasta tahaks uue videoga veel maha saada, vähemalt ühega. Uued lood kindlasti ja ei välista uut albumit ka tulevikus. Tahaksin and anda välja lugusid koos inimestega, kellega varem seda teinud pole ja võin öelda, et paariga juba võtab ilmet. Eks ma Soundcloudis lasen ka ikka asju välja aga võib-olla mitte päris nii tihti, kui seda siiani olen teinud.

 

Emme, ma olen telekas“ stiilis tänunurk. Viska propse, kellele soovid!

Oi. Aitäh kõigile, kes Labürindi valmimisel kaasa lõid. See on list inimesi,kes ei lähe kunagi meelest. Aitäh Genkale ja Tommyboyle, sain hiljuti väga mõnusa festi topeltesinemise osaliseks ja hea vaibi. Kauba mafia, olge sama veidralt ägedad edasi ja aitäh mu kallid inimesed, kes minusse usuvad. Suur tänu läheb muusikale selle eest, et ta lubab kõigil teha täpselt seda, mida nad tahavad. Ja muidugi kõik palverändurid, loodan, et tänu mu lugudele on mõnel teist tee selgemaks läinud.

 

 

allikas: Eesti Hip-Hop Facebooki leht

küsis: Kevin Poll

Teemas

Julged arvajad puuduvad

Jäta vastus