Intervjuud

Intervjuu: Metsakutsu (2013)

Legendaarne recordsi leibeli veebilehel on artistinime “Metsakutsu” järel järgmised sõnad: “minus peitub rohkem, kui välja paistab, sest ma hoian tagavara. Mitte kunagi, MITTE KUNAGI, ei tohi laduda kõike lagedale.” Ja kuigi härra varasalves veel vilja on, on ta juba võitnud parima hiphop artisti tiitli Eesti muusikaauhindadelt, andnud välja debüütduubelalbumi “Testament” ning nüüd uue, eksperimentaalse albumi “Kelmiküla unistus”. Kõigest sellest vestlesime Metsakutsu endaga!

Tere! 2000. aastal ilmus Eminem’i kurikuulus ja rekordeid purustanud album Marshall Mathers LP, mis oli omamoodi pretsedent ning pärast mida huvitus kindlasti märkimisväärselt rohkem inimesi hiphopist. Ometi juba ca 3 aastat enne seda kõndis 10 aastane Rainer kulunud grafitikavand taskus mööda Pelgulinna tänavaid. Mis või kes tõi sind nii noores eas hiphopkultuuri juurde?

Naljakas, et kohe Eminemi mainisid. Tüübi uue albumi (“MMLP2”) ilmumisega seoses olen viimased nädalad nostalgilistel radadel ringi uidanud (“Slim Shady LP” ja “MM LP” ja sealt edasi) ja jõudnud järeldusele, et ma ei oska seda sõnadesse panna, kui oluline see mees on minu üleskasvatamisel olnud. Kindlasti üks oluline faktor sellise “sisemise võitleja” tärkamises.

Eminemini viis mind aga graffitikunst. Õppisin koolis ja elasin kandis, kus graffiti oli jõuliselt DNAsse imbunud ja koos Big Moraga sai juba 9-10 aastaselt Pelgu kooli staadionit sodimas käidud. Sealt edasi elasin raadiosaate “Linnadžungel” meediaväljas. Ahmisin endasse kõike seda, mille eest Kozy seisis. Kuulasin väga aktiivselt tolleaegset Eesti räppi, aga huvitaval kombel “Linnadžungli” austajana ei saanud minust vanakooli- ja traditsioonilise räpi entusiasti.

Sa oled stseenis tegutsenud juba üle kümne aasta. Mis on selle ajaga Eesti hiphopis muutunud. Mis suunas on liigutud ja kes on olnud sinu meelest nö teerajajateks?

Olen selle 10 aasta jooksul palju arenenud ja tunnen ise, et olen libisenud läbi väga paljude erinevate kihtide siinses hiphopis ning sellega seoses näinud skene erinevatest vaatepuntkidest selle 10+ aasta vältel. Ehk siis ma ei ole hiphopi näinud koguaeg samast kohast, et selle arengut võrrelda.

Minu jaoks isiklikult on kõik muutunud. Kunagi, kui ma olin väike ja tagasihoidlik, olid kõik toredad. Tänaseks on skene sisemine võitlus saanud nii domineerivaks, et palju kiidetud “edasiviiv konkurents” lämmatab minu arust üldist gruppi ja seejärel kõiki grupiliikmeid eraldi. Vähem mölinat ja rohkem suporti, litsid! See Aasta Hiphopimehe/plaadi/saate/ürituse tiitel tuleb sinuni niikuinii kui ta tulema peab, ka ilma albumi reliisdeiti sihtimata.

Täna käivad eriliselt pinda need vahvad MC-d, kes oskavad paar naljakat sõna üksteise kõrvale rivistada ja räpivad räppi räppimise pärast, sest see on jumala chill juu. Lugudes pole midagi isiklikku, mingeid personaalseid järeldusi ega temale omaseid seisukohti. Häirivalt paljude MC-de jutu võiks panna ükskõik kelle suhu ja ei saaks aru, et see on kellegi konkreetse kirjutatud. Karakteritu. Räägivad, kuidas ilusad videod on vale ja haip on nõme ja ise on ilma igasuguse nö kohalolekuta. EHH Festil tuleb lavale ja on lihstalt järjekordne juuatäis ruuduline särk. Õnneks ta teeb savu ja see eristab teda kogu ülejäänud maailmast.

Eks me kõik rajame seda teed siin koos. Väga meeldib tänase Eesti räpi juures kvaliteetne mitmekesisus. Mitte lihtsalt mitmekesisus, vaid iga haru otsas on lõpuks olemas kvaliteetne esindaja. Et on diskoräppi ja popräppi ja vanakooli boom papi ja gangsta shitti ja hipi paska ja ansambli yo-yo’d. Ja minu arust iga selle haru eestvedaja ongi mingismõttes teerajaja. Heihoo kõigile diskoräpparitele!

Kes on olnud need emciid, kelle muusikat sa coolasid siis kui alustasid, ning need, keda coolad praegu? Kelle poolt on su omapärane stiil ja looming mõjutatud?

Esimene suurem mõjutaja oli Cool D. Tema kassetid panid mind räppima ja sõnu kirjutama. Sealt edasi A-rühm ja Toe Tag jne ehk et mitte midagi originaalset. Lisandina võibolla Pelgulinna põliselanikuna mõjutas mind väga suurel määral muusika, mida tegi Wild Disease. Selles ma kasvasin ja tema muusika mõjutas oluliselt mu esimesi valikuid räpis.

Tänaseks inspireerivad ja mõjutavad mind artistid, kes teevad rohkem, mõtlevad laiemalt, vaatavad kaugemale, kui üks uhke topelt-riim ja lõbus stuudiosessioon hõumidega. Mulle meeldivad artistid, kes teevad tööd ja näevad vaeva ja on loomingulised mitmel alal korraga ning suudavad kõik selle kokku panna perfektseks ühtseks väljundiks. Inimesed, kes on kättesaamatul tasemel andekad näiteks Kanye West koos oma DONDA tiimiga, Tyler The Creator ja OFWGKTA, Macklemore, Evidence jne. Mõjutajad ja igapäevaselt kuulatavad muusikud on minu jaoks kohati kaks erinevat asja.

Minu stiil pärineb ilmselt kõigest sellest, mis ei ole räpiga seotud. Minu isikuomadustest, kasvukeskkonnast, karakteristikutest ja ilmselt ka elustiilist. Ma olen elukutselt uute lahenduste otsija ja üritan igal võimalikul viisil seda ka oma muusikas teha. Kui edukalt/edutult on kuulaja enda otsustada.

Räägime pisut ka eelmisest albumist, enne kui jõuame “Kelmiküla Unistuseni”. “Testament’i” tegemine võttis sul aega ei enam ega vähem kui 5 aastat ning Eesti stseen löödi lõpptulemusena pahviks debüüt duubelalbumiga – pretsedent, mida varem polnud Eesti hiphopmaastikul tehtud. Miks otsustasid just duubelalbumiga välja tulla?

Nii toredalt esitad küsimusi “omapärane stiil”, “löödi pahviks”. Ei tea kui pahviks ma nüüd kõik lõin, aga Vana-Testamendi muusika oli aastaks 2009 juba aegunud. Samas oli sellega liiga palju vaeva nähtud, et see sahtlisse jätta. Samas ei sobinud see absoluutselt minu ja Sim Karese duoga. Seega otsustasime ikkagi kogu materjali välja anda, aga eraldi ketaste peal. Idee sobis jube hästi ka albumi “pärandit jätva” kontspetsiooniga, nii-et sütikule tuld.

Kuivõrd üllatav oli sinu jaoks Aasta hiphopartisti tiitli pälvimine pärast “Testament”i ilmumist?

Ma teadsin seda muidugi! Ei, tegelikult ei teadnud. Ei teadnud isegi seal kohapeal istudes. Seda auhinda jagab zürii. Seda ei jaga hiireklikid, sõbrad Facebookis ega 5000 Like’i. Sajad muusikaga erineval moel seotud inimest panevad su plaadi peale, kuulavad sellel ketravat muusikat ja hindavad, kas neile meeldib või ei meeldi. Metsakutsu muusika meeldis neile selle aasta räpiplaatidest kõige rohkem. Väägga hhea ju!

Tegeled sa tänase päevani ka grafitikunstiga või oled nüüd ikka läbi ja lõhki ‘räpivärk’?

Graffitiga tegelen passiivselt ehk et mitte seina peal. Paber, digilaud, arvutiekraan on minu graffiti 24/7. Töötan disainiagentuuris ja arendan oma graffiti skilli järgmistele levelitele jõõh! Räpivärk on hobi, aktiivne huvi ja allasurutud vajadus.

Mõni aeg tagasi ilmus singel “Mustad südamed” ja nüüd verivärske “11”. Lööme nüüd kaardid letti, palju ühel endast lugupidaval ‘sneakerhead’il ketse kapis olema peaks ja mis on see mudel, ilma milleta ei saa kohe mitte?

Ma ei ole sneakerhead! Kui naistest räpid siis oled naine? Ma tean juba paljusid sneakerhead’e kes krimpsutavad kulmu minu pihta selle “tiitli” pärast. Mulle meeldivad ägedad asjad, coolid disainid ja toredad ettevõtmised. Tänu heale sõbrale Laska’le tutvusin kõige ägedamalt disainitud jalanõuga siinpool Mahtra sõda – Nike Air Max 90. Olen uurinud selle mudeli ajalugu ja tausta ja viinud kurssi ennast uute reliisidega. Oled sa kunagi registreerinud kui suure osa elust on sinuga kaasas vähemalt üks paar jalanõusid? That shit grey! Igatahes AJ meest ei saa minust ilmselt kunagi, nii-et kõik sneakerheadid võivad marurahulikult võtta. Troon on vaba!

Oled sa päriselus ka mõnda ‘tuhkatriinut’ lillede asemel hoopis ketsipaariga üllatanud nagu loo “11” videos?

Just hiljuti kinkisin oma elukaaslasele Nike’id. Pole nii ilusat naeratust küll ühegi lillekimbuga tema näole võlunud. Shit works!

Eelmise video tegemisel aitas sind su semu just nimelt ühe ketsipaari eest. Kuidas uue video tegemine kulges? Kes idee autor oli, kes kaasa aitasid ja kui pikaks protsess venis?

Video idee on tegelikult minu enda oma, stenaarium nö. Sellesse storysse on väga-väga-väga palju põimitud minu isiklik elu läbi metafooride ja sümbolite jne. Video tegemine võttis aega täpselt 4 nädalat – esimesest emailist kuni YouTube’i lingini. Selle video autor on samuti vana sõber Hardi Keerutaja (“Läheks”, “Õmmeldud Suu”, “Tu$$ud”). Kõik sujus ja video lõpptulemus meeldib mulle endale väga. Kõikidest videotest siiamaani rahaliselt kõige kallim.

Oled öelnud, et uus album on pisut eksperimentaalne. Taustavalikut arvestades oled sa minu jaoks alati olnud küllaltki eksperimentaalne räppmuusik. On sulle pakutud ka taustu, mida kuulates oled sa mõelnud, et eiiii, selle peale ei hakka isegi proovima?

Mitte kunagi! Alati proovin. Kuulan, üritan mingi haige flowga või lahendan üldse kuidagi teistmoodi. Väga meeldivad taustad, mis ei ole räppimiseks mõeldud. Tihti otsin instrumentaalmuusikat Soundcloudist ja kirjutan sõnad hoopis nende peale. Mida jõulisem, seda parem. Jubedalt ootan neid ootamatuid ettepanekuid ja koostöö pakkumisi, mis mind jalust maha peksaks.

Räägi pisut uuest albumist. Millised lood enda jaoks kõige rohkem sümpatiseerivad? Kellele see muusika suunatud on ning kust on võimalik seda albumit endale soetada?

Minu jaoks on sümpaatsed kõik lood. Lihvisin plaadi selles mõttes ideaalsuseni, et peksin sealt kõik träkid välja, mis üksteist mingil moel kordasid. Esile tõstaks võibolla lood, mis on rohkem isikliku sisuga, näiteks “11”, “Valed On Valed” ja “Ei Saa Varastada”.

Muusika on suunatud avatud silmaringiga normaalsele inimesele. Eelarvamusteks siin albumil ruumi ei ole. Endale soetada saab seda plaati kõikidest Apollo Raamatupoodidest, Prismadest, Laseringidest, Piradose esindustest Tallinnas ja Tartus ja Backbone Tattoo esindusest Tartus. Plaati saab ka netist tellida www.apollo.ee ja www.cdonline.ee ja www.legendaarne.ee

Mis sind endiselt räppmuusika juures hoiab? Miks mitte muu muusikastiil?

Mind ei hoiagi räppmuusika juures. Mind hoiab räppimise juures ja sellepärast, et seda ma oskan. Kui ma oskaks Olümpia tasemel kukerpalle visata, siis ilmselt hoiaks mind seal. Räppimine, sellega kaasas käiv elustiil ja mingisugused iseloomulikud maailmavaated ja suhtumine on mina, ükskõik, mis muusikastiili ma parasjagu teen.

Mis on edasised plaanid? Kus võib sind lähiajal esinemas näha ja ega ometi “Kelmiküla unistus” ei jää sinu viimaseks albumiks?

Edasised plaanid on käesolevat albumit võimalikult paljudesse kodudesse viia. See hõlmab endas igasugust kontserttegevust, promo, gear’i kujundamist, video produktsiooni jne. Värskelt lõppes üliedukas 10 kontserdiline üle Eesti esitlustuur koos Põhja-Tallinnaga, nii-et hetkel esinemistega väike paus. Tegelen “Kelmiküla Unistus” albumiga. Detsembri teisel nädalal tuleb üks väga tore uudis sellega seoses.

Viimane see album ei ole. “Kelmiküla Unistus” sai suuurem võrreldes “Testamendiga”. Ma tunnen, et suudan siit veel ühe leveli suuremaks minna. Kontaktide nimekiri täieneb iga päevaga ja uksed avanevad aina kiiremini. Patt oleks seda mitte kasutada.

Tänud!

Usutles: Kevin Poll

Teemas

Julged arvajad puuduvad

Jäta vastus