Plaadid

Finale – A Pipe Dream And A Promise

5883finaleInterdependent Media, 2009

Detroit`i hip hop`i esindava Finale „A Pipe Dream And A Promise“ pole kindlasti pälvinud sellist laiemat avalikkuse tähelepanu nagu see tegelikult vääriks. Näiteks ei leidnud antud album mainimist ka meie hip hop muusikat kuulavate huviliste hinnangul möödunud aasta parima välismaise albumi väljaselgitamiseks ehh.ee ja hiphop.ee küsitluste põhjal. Mõneti kahetsusväärne, sest „A Pipe Dream And A Promise“-it võib kõhklemata pidada 2009-nda aasta üheks eeskujulikumaks ja läbimõeldumaks albumiks üldse.

Finale kirjeldab enda loomingut järgneva avaldusega: „I guess I would describe it as personal. It’s only complete for me once it comes out the way I hear it in my head to begin with. I mess with a song, pick at it, record it, and tinker with it until it comes out the way I heard it my head.” Sellist hoiakut ning lähenemist leiab tänasel päeval artistide poolt kahjuks järjest vähem. Seda enam väärib Finale panus “A Pipe Dream And A Promise” näol tunnustamist, sest liialdamata öeldes on tegemist väga hoolikalt kokku pandud ning kriitilise pilgu läbi sündinud ja seeläbi ka mitmekülgsust pakkuva albumiga. Huvitava märkusena toon välja, miks just selline albumi pealkiri: ”It’s my definition of hip-hop, I think there is two sides of hip-hop. I think what we do is labeled as a pipe dream and the promise part is what we promise our self to get through that to get to, or to our loved ones and our family the whole time we are doing it. It’s just what we do, so it’s just another way to say hip-hop.”

Etteruttavalt toon välja, et biidimaterjali eest on albumil vastutavaks avarat ning väga erinevat ja ootuspäraselt kõrgetasemelist kõlalist pilti pakkuv produtsentide kooslus: varalahkunud J Dilla, Kev Brown, Flying Lotus, Khrysis, Black Milk, M-Phazes, Nottz, Oddisee ja Wajeed. Lisaks eelpool mainitutele V-Tech, Apollo Brown, Ta`Raach, Dimlite ja Shamus O´Flannigan ning Slimkat. Eelnev on vaid üheks tunnistuseks sellest, et Finale on oma koha koorekihi seas leidnud. J Dilla on Finale kohta lausunud järgmist: „One of the best in the game.” Jätan ruumi järelduste tegemiseks!

Arvan, et albumi esmakordsel kuulamisel ei teki paljudel kuuljaist albumist kiitvat subjektiivset arva­must. Harjumatult sisutihe ning standardraamidest väljuvatel biitidel unikaalse sõnade voolavusega, loos Heat eriti tuntavalt katkematult, esitatavaid seisukohti pole hoobilt kerge jälgida ja ära tabada. ”I definitely don’t want to be stuck in a box so I try to go as far left as possible, but not too far as to where I’m looked at as crazy,” on mees oma sõnamängude kohta välja öelnud. Näiteks avalugu Arrival & Departure võib alternatiivse saundi tõttu igas mõttes ära ehmatada, kuid taaskordsel kuulamisel ei saa kahelda, et antud lugu laob kõigile järgnevatele vankumatult tugeva vundamendi alla. Sissejuhatuseks sobiv – selge signaal selle kohta, mis on tulemas. Siinkohal taas üks mõttepaus – “A Pipe Dream and A Promise” on kui küsimus meie tänasele hip-hop stseenile. Seda mõtet võimendades võib väita, et Finale esitab selle albumiga mõneti väljakutse sellele, mida nimetame elitaarsuseks ja kvaliteediks ja loob selle teosega kultuuris oma mikrokosmose. See, võib-olla mõneti forsseerituna tunduda võiv mõtteavaldus pole ei midagi muud kui objektiivne hinnang Finale lüürilisele võimekusele ja oskusele muuta ehk et isegi liiga keerulist ”häält” omavad taustad eranditult tugevaks.

Kannatamatutel, lüürilist poolt mittehindavatel ning skip`imist rakendavatel huvilistel mööduks antud albumi kuulamine väga kiirelt. The Waiting Game koos Invincible`iga (ainuke fiit albumil), One Man Show ja What You Mean To Me võiksid esimesel tutvumisel jääda tahaplaanile. Samamoodi ka nimilugu A Pipe Dream And A Promise, mis võib Oddisse jazz`ilikul ning rahulikul biidil igavana ja tavalisena kõlada. Just nimelt – taustamaterjal, mõnede eranditega, ei võimalda potentsiaalsel kuulajal kolme sekundiga otsustada, kas lugu on hea või mitte. Seega – ootuste mullist väljudes pakub Finale stamplikult heade “kuulamisbiitide” kõrval elitaarset muusikalist valikut. Nagu ka mees ise on korduvalt öelnud, et lähtu ta instrumentaalide valikul sellest, milline taustadest on parim, vaid sellest, millise tausta toel saab ta endast parima välja tuua. “A Pipe Dream and a Promise” ja selle kõla nii muusikaliselt kui lüüriliselt ongi Finale ja seetõttu saab veelgi julgemalt kasutada väljendit sooloalbum. Igal uuel kuulamisel lood justkui avanevad uuesti ning varem märkamata jäänud nüansid tulevad peidust välja – on siis selleks read salmides, refrääni hype-träkil sisustavad ütlemised ja hõiked või lugude vokaalne ülesehitus.

Võrdluseks on siinkohal sobiv välja tuua, et kuigi Finale ja Spier 1200 (emcee-producer) koostöö läbi 2007-ndal ilmunud kontseptsioonialbum ”Develop” on samuti mehe sooloalbumiks, siis ”A Pipe Dream And A Promise” on just vokaalsete lahenduste poolest raamidest väljumisega lööv. Finale on heitnud kõrvale kõik loomingulist vabadust piirava ja takistava – sealt ka albumist rääkimisel selle pidamine tema esimeseks sooloalbumiks.

“A Pipe Dream And A Promise”-il pole esindatud ühtegi üksnes hea biidi pärast tracklist`i kaasatud hitti. Vokaalset poolt ei saa ka parema tahtmise korral eirata. Nottz`i biidil Jumper Cables, Black Milk`i bassidega kõlareid purustaval pommil Motor Music ning J Dilla rütmikalt õhulisel toetusel Heat on näited sellistest klubibängeritest, mis raputavad oma lüüriliste lahendustega ka kõige ükskõiksemaid.

Kirjutamisprotsessi ning biitide sobivuse ja valiku olululise kohta ütleb Finale täiendavalt veelgi: “I don’t write without a beat. I’m not the kind of rapper that just scribbles random a capella verses and has them ready on command. I need to hear the beat — that helps to determine the topic and the vocal sound.” Lisaks: “The production and the lyrics have to work together. I’m a big believer in working closely with a producer to make a great song, to meet that person half way. It’s the lyricist’s job to take up where the producer left off.” Emcee ja produtsendi koostöö aspektile rõhumist tajub kuulates koheselt. Style Kev Browni sumedal taustal, Pay Attention Slimkati monotoonselt piniseval ja viliseval instrumentaalil ning väga jõuline The Senator Waajeedi loometöö peal on vaid kolm näidet sellest, kuidas sisuline pool vokaalide kujul on viidud täpselt tasakaalu taustade ja neile omaste iseärasustega.

Isiklikke eelistusi on albumilt väga raske välja tuua. Iga lugu kannab endas mingisugust teistest eristavat eelist andvat aspekti. Issues mõjub näiteks väga emotsionaalse ning sõnumit arvestades ka meie igapäevaeluga seostatava rajana, Motor Music lammutab agressiivse lähenemisega, Paid Homage J Dilla mahedal loomel niidab eriti otsekohese ja siira sisuga.

Käsitletavaid teemaderinge on albumil mitmeid, näiteks: Style – refräänis kõlav ”I got style!” räägib enda eest, The Waiting Game – kirjeldab ootusi ja lootusi muusikatööstuse karmis keerises; Jumper Cables – piisava egoga vürtsitatud avaldus sellest, miks just Finale paneb ”asjad” hip hop scene`s liikuma; Issues – kõige intiinsem pala albumil, aus tagasivaade olnule; What You Mean To Me, kus Finale palub oma elukaaslasel olla talle eesmärkide saavutamiseks muusikas toeks jaBrother´s Keeper, kus Finale räägib sellest kuidas ta tundis endal süüd oma venna vangisoleku aastatel. Teemade vastavuse kohta tegelikkusega ütleb Finale eriti tabavalt: ”It’s not real cuz I rap it, it’s real cuz it really happened.” Kõike ei pea alati ise läbi elama, et mõista põhjus-tagajärg seoseid. Siin olekski õige aeg album taaskord mängima panna…

Finale, kelle lüüriline ning vokaalne võimekus jätab paljud artistid ja nende loomingu kaugele enda seljataha, pakub oma esimese täispika sooloalbumiga kuulajatele sõltuvust tekitavat elamust. Albumit kuulates võib ennast korduvalt tabada mõtlemast, et kuidas küll on selline robustne, kuid siiski 100% puhas voolavus biidil võimalik. Mees räägib justkui mingisugust teist inglise keelt, mis säärast sõnademängu ja keeleväänamist sooritada laseb, loogiliselt järgnevat arutluskäiku kaotamata. Kuulates võib tekkida tunne, et mees on läbivalt täpselt samas rütmis kinni ning ainult taustamaterjal muutub. Jällegi petlik ja ekslik järeldus! Kõik on peidus väikestes, kuid tulemust määravates detailides. Kuulamise oskus paraneb pärast tunnikese pühendamist Finale`le kindlasti. Lisaks on märkimisväärne taustavokaalide oskuslik kasutus. Kõik on täpselt paigas, sest rõhutavate ja vaheldust pakkuvate kohtadega pole üle pingutatud.

Asjaolu, et kõik rajad alates esimesest kuni viimaseni eeldavad kuulajalt süvenemist ning neisse sisse elamist, tõstab albumi väärtuse väga kõrgeks. Värske ning uutmoodi lahendusi pakkuv kõla, mis kajastub ka minu poolt albumile antavas koondhindes. „A Pipe Dream and A Promise“ on kuulamiselamus ning samas ka kogemus, mida ei tohiks vahele jätta.

Tracklist:
01. Arrival & Departure ft Awesome Dre – prod. by V-Tech and Apollo Brown
02. Style – prod. by Kev Brown
03. Pay Attention – prod. by Slimkat; Interlude – Beat The Drums – prod. by Shamus O’Flannigan
04. The Waiting Game ft Invincible – prod. by Khrysis; Interlude – ft Prince Whippa Whip (Cold Crush)
05. One Man Show – prod. by Black Milk (scratches by DJ Presyce)
06. Jumper Cables – prod. by Nottz
07. A Reason – prod. by Ta’raach
08. Motor Music – prod. by Black Milk
09. Heat – prod. By J Dilla (scratches by DJ Sicari)
10. Issues – prod. by Dimlite; Interlude – ft Prince Whippa Whip (Cold Crush)
11. Brother’s Keeper – prod. By Nottz
12. The Senator – prod. by Waajeed
13. What You Mean To Me – prod. by M-Phazes
14. A Pipe Dream And A Promise ft Monica Blaire & Allan Barnes (The Blackbrds) – prod. by Oddisee
15. (Bonus Track) Paid Homage (R.I.P. J Dilla) – prod. by Flying Lotus

Hinnang:
9/10

Videod:
The Senator
Heat (live @ SXSW 2010)
Motor Music (live @ SXSW 2010)

Info:
Myspace – www.myspace.com/finale
Diskograafia – www.discogs.com/artist/Finale

Lisaks:
Finale intervjuu Flavorwire`iga
Finale intervjuu spinner.com`iga
Finale intervjuu Potholes In My Blog`iga

Head kuulamist!

WordWisdom

Teemas

Julged arvajad puuduvad

Jäta vastus