Videod

EIXD – Külmkapp (taustvokaalidel Mattias Tirmaste ja Johan Aimla)

Lugu ilmub peagi ka EP’l “Pudistaja”, mida saab 10ndast juunist alates kuulata EIXD Soundcloud’ilehel:https://soundcloud.com/eixd/kulmkapp-…

Facebook: https://www.facebook.com/etilutsedaxd…

Instagram: https://www.instagram.com/luuletaja/

Sõnad ja taust: EIXD
Taustvokaalid: Mattias tirmaste ja Johan Kristjan Aimla

Operaatorid:
Mattias Hallismaa, Katariina Kivi, Laura Maala, Emmi Kõiv

Montaaž ja järeltöötlus: Eik Erik Sikk

Sügavad kummardused ning tohutud tänud:
Tommyboy, s’Poom, Krick, Must Puudel, “Ärapanija”, Sammalhabe, El Niño, Hendrik Lõhmus, Triine Luus, Ann-Lisett Rebane, Laura Kaasik-Aaslav, Mari Möller, Triine Luus, Maria Kaasik-Aaslav, Simona Peremees, Erik Joonas Juhandi, Iris Pähn, Jaan Konze, Laura ja Maria Külmkapp

Sõnad:

Mul on missioon.
Vähemalt enda meelest,
Olla produktiivne nagu välismaa produtsent,
Polüartriitne neil, kes hoiavad hobuseid,
Loobun teist, riimid, mis on elusa mõte,
Kui ta eluta mõtleb ega erudeeritult lõpe,
Keeristund õpe,
Milleks vaja valida rada, olen veel 15,
Mul on aega, jaksude jada kui raba,
Olen veel nii… Seis!

Mul on missioon.
Vähemalt nende meelest,
Ennast väljutada, vastutasuks saada väljendatud,
Ära hirmuta, ma tean, et igal elul järgneb matus,
Kõik on mugavustsoonis, kuni järsku sõidab katus,
30 kilti tunnis, nagu lapsepõlve rallimängus,
Kui sa tagurdades oled kinni glitch’ivalli jäänud,
Aegamisi, a märgatavalt nagu akna taga kliimasula,
Kui sul suudlus läbi klaasi, milles Tommyboy võib viirastuda,
Nina vastu kangast, eraldudes emigreerub teise dimensiooni,
Ning sa ehmatudes märkad lõpuks ainult jäätund prillijooni.

Sul on visioon, nii.
Vähemalt minu meelest,
Mitte nagu küpsismorsilastediskod,
Aga siiski läbi köögilaua oled mindki maasse kiskund,
Emmi sõnadega: “saame juua ainult pealekat,
sest identiteedi näol on igaüks meist alakas,”
Vara ma
Astun läbi männimetsa otse reale ja
Kuni õhtusöögini pateetilises rõõmus seal elan,
Seiklen läbi undercut’imetsa munapeaväljale,
Dehüdreerund, iga nutifonitäht veab ainult infonäljaseks,
Pudelid ei püüa vett, kuid siiski vihm mind märjaks teeb, kui
Rätsepistmes suikudes ma ümberringset määratlen,
Ära veel
Mine, sest kõik fraasid on algfaasis ja
Vaid siinses sõpruskonnas maalin traadist kulonmaasikad,
Kõik abstraktsed nurgad tekstivaasil laasin lehmast vasikaks
Ja aasin kunstikaanisaalid audientsiks paanikas,
Traagika,
Kõik kamraadid jälle põrandlaavas pilbasteks,
Akordijooned peegelaknalt venind veidralt vigaseks,
Tühjas ruumis seistes ikka rekvisiite igatsed
Ja tihasena linnamajja eksvisiite sigatsed.

Luule püsib nihilismis sügavalt kodutu,
Otsin kullasoont ning mitte mõnda ümarat lohutust,
Tuleb ootamatult nagu südatalvine nohutus,
Maha lumena, mis pole mõni õline kohustus.

Kui ütlen, et ma räpin, räägid nagu koeraga,
Aga luuletaja rollis püüad 10 sendi võrra toetada,
No kuulge tõesti,
Lootsin mitte stereoteks moonutada teie stereotüüpe,
A vot, kas nägid, käsi vääratas,
Jõuan seiklusrikkalt sihile, kui tüüp, kes
Trump’i presidendiks hääletas,
Kuid mis saab edasi?
On ehaaeg ning lugu jõuab taaskord tihnikusse,
Siiski uhke,
Tühine üritus läind on nädalana, mil ma tihti suhtlen,
Telepaatiavõimeil amputeerides neid lehti salmivihikutest.

Teemas

Julged arvajad puuduvad

Jäta vastus