Plaadid

Declaime – Conversations with Dudley

Up Above, 2004

Minu teadvusesse jõudis Declaime’i nimeline tüüp 2001. aastal lugudega “Move It” ja”Caliwayz”. Mehe madal kiunuv läbininahääl oli niivõrd lahe, et need lood jäid veel tükiks ajaks mu pleilisti. Tema viimane album jääb sinna tõenäoliselt veel pikemaks ajaks.

Dudley, kellega vestlused aset leiavad, ongi Declaime ise. Oma kodanikunime – Dudley Perkins’i – alt on ta välja andnud albumi “A Lil Light”, mille peal saab räpi asemel kuulda hoopis tüübi laulmisoskusi. Madlibi taustade peale. Ja kui kaks veidrat asja omavahel kokku segada (on ju mõlemad tuntud oma nii-öelda blunted-stiili poolest), on tulemuseks päris põnev kuulamine..

Samas, kui Declaime oleks eestikeelne, ei oleks ta tõenäoliselt üks mu lemmikutest. Kodumaiseid räpimehi hindan eelkõige riimide ülesehituse ja riimuvuse järgi. Declaime’i riimid on samal tasemel, mis keskmise EHHi foorumisse postitava noore räpimehe esimene lüürika. Ehk siis riimuvus alla keskmise ja realõpud on kaootilised ega lähe biidi loogiliste realõppudega kokku. Pealegi on tekstid isegi võibolla liiga lihtsad, kuid enam kui kindel, et südamest.

Mis teeb Declaime’i siiski nauditavaks, ongi tema omapärane hääl ja eriti lahedad biidid. Sellised uue kooli nihkes trummidega tampivad taustad. Biitide osas on enamikus vastutavaks olnud Oh No nimeline mees ja lõpus kolme loo jagu ka tema vanem ja tuntum vend Madlib. Paljude jaoks ütlevad juba need kaks nime, et tegemist on kvaliteetasjaga.

Kaasa on tegemas selliste projektide puhul traditsioonilised emsiid – Medaphoar ja Wildchild ning mõningase üllatusena ka Eestiski käinudGrand Agent ja loodetavasti kunagi Eestisse tulev Group Home’i mees Lil Dap.

Album räägib elust enesest. Palju keskendutakse perekonnaelule ning juttu tuleb ka usulistel teemadel. Sisu poolest jääb vast kõige rohkem kõrvu kõlama “Dearest Desiree”, mis kujutab endast Declaime’i südamlikku ja kurba kirja oma tütrele. Asjad vanemate vahel kuuldavasti ei klappinud ning ühel hetkel pakkis mees oma asjad kokku ja lahkus. Nüüd ei aktsepteeri ema isegi mehe poolt saadetud kingitusi ja kirju.

Oma enda lapsepõlvest räägib mees singliloos “Heavenbound”. Nimelt seda, et kasuisade vahetumine polnud noore poisi jaoks kerge ja keegi ei õpetanud teda väiksena pesapalli mängima. Lugu jõuab lõpuks aga ikka selleni välja, et Jumala silme ees oleme kõik võrdsed ja ühel päeval oleme me kõik koos. See on kahtlemata plaadi üks uhkemaid lugusid.

Mu enda lemmiklugu on “Knowledge Born”. See taust oleks justkui Chalice’i tehtud. Selline träänsibass, mis ka TommyBoy “Egotripp” loos all mängib ja mida Cino ja Eksprompt hellitavalt “saehambasämpliks” kutsuvad, läheb Declaime’i häälega eriti hästi kokku.

Enamiku lugude sisu aga ei oskagi kuidagi kokku võtta. Tüüp lihtsalt jagab instruktsioone, kuidas inimesed oma elu elama peaks. Aga ma ei ole seda plaati kunagi tekstide pärast kuulanud sel lihtal põhjusel, et biidimaterjal kaalub sisu kümneid kordi üles. “Song in D Minor”, “Enjoy Your Stay”, “Neverending (remix)”, “Conversations” – need kõik omavad superhäid taustu. Kohati meenutab asi natuke isegi Jazzy Jeffi “The Magnificent” albumit. Niiet kellele vähegi selline sõltumatum uue kooli teema peale peaks minema, kontrollige plaat kindlasti üle. Ehk ma ei olegi ainuke, kellele see plaat meeldib. Ja kui ka olen, siis on see ainult minu arvamus, üks miljonist, teate ju küll! 😉

Parim lugu – “Knowledge Born”

Arvustas – wst

Teemas

Julged arvajad puuduvad

Jäta vastus