Plaadid

Arvustus: Pok “Uinamuinasjutud EP”

Pok leiutab Eesti räpi ümber

Ma panin Poki tähele juba siis, kui ta andis 2012. aastal välja enda esimese EP “Fatamorgaana”. Superbandiidi leheküljelt oli võimalik alla laadida mingisuguse minu jaoks täiesti tundmatu räppari debüütplaati. Mõtlesin, et mis mul kaotada on. Ei olnudki midagi, sest see oli väga äge. Siiani panen veel vahel mängima. “Dopamiimika” on üks viimaste aastate meeldejäävamaid ja täielikumaid räpplugusid Eestis.

Tema debüütalbum “Uperkuut LP” oli suhteliselt traditsiooniline – hästi produtseeritud plaat, vanakooli saundid ja mõjuvad kaasvokalistid. Väga tore plaat, aga ei seal ei ole seda hullumeelsust ja hoomamatut ambitsiooni, mis tema uues loomingus. Tema vokaalis ja riimides oli seda veidi kuulda, kuid üldmulje ei olnud nii vägev.

Uus plaat “Uinamuinasjutud EP” on aga midagi täiesti erilist Eesti hip-hopi kontekstis. Samasugust suunda võis tegelikult juba näha aasta tagasi Soundcloudis avaldatud pala “Kessu ja Tripp” puhul. Sibyl Vane’i lauljanna Helena Randlaht suutis selle loo siduda mingiks veidraks kompotiks, kus segunesid eesti ja inglise keel. Kuri põhi, vihane räpp, ent samas pisut naiivne ja totravõitu refrään. Esimesed viis kuulamist on tsipa imelik, aga siis hakkab väga meeldima. Sest see on midagi erilist.

See on grime, aga mitte niiviisi, nagu seda tehakse UK’s. See on pigem nagu grime, aga tegelikult ei ole ka. Selline täiesti Eesti oma asi. Hullumeelselt tantsulised biidid, mis teisalt on aga ülimalt kummituslikud ja eksperimentaalsed. Ent see ei ole selline eksperimentaalsus nagu rin la – kui tema on pigem kauge ning hirmutav, paljude kuulajate jaoks eemalepeletav, siis Pokiga on vastupidi.

Salmiosad kisuvad kuulaja mõne hetkega kaasa ning riimides on tunda sama nišsi, miks näiteks Suur Papa on väga mõjus räppar. Kuigi riimide sisu on vahel totter ja jätab pisut halva maitse suhu, siis on seal mingi ehedus. Selline eesti keele rütmidele ja eripäradele rõhku panev stiil. Mitte nagu Genka, kes venitab silpe ning kõlab nagu täiesti omaette tegelane. Mitte nagu Põhjamaade Hirm, kelle meeletult pehme ja siidine vokaal kõlab pisut koomikslikult (ent see-eest väga meeldivalt). See on Eesti räpp – toores, aga alalhoitud. Veidi labane, aga samas perversses mõttes väljapeetud.

Ja kui tulevad refräänid, siis see ehedus jätkub. Kuidagi selline Eesti 21. sajandi raadiopopi kontekst, aga see on keeratud tagurpidi, küljepeale ja teistmoodi kokku pandud. See just nagu on pop, aga samas ei mõju kuidagi sedamoodi. “Sigadele kaaviar” loos laulab Taavi Paomets, nagu oleks segunenud Tõnis Mägi ja Koit Toome. Ma ei tea, võib-olla ma olen peast soojaks ka läinud, aga nii mulle tundub. “Mis peidus me sees” loos kõlab Robin Juhkental nagu Rolf Roosalu oleks lõpuks head muusikat tegema hakanud. Ma vist olen tõesti hulluks läinud. Pop, mis pole pop.

Mul on see EP käinud klappides kümneid kordi, aga siiani iga kord üllatun, kui veidra komplekti need lood tekitavad. Midagi nii imelikult paeluvat pole ma ammu Eesti muusikas kuulnud. Pok, pane samamoodi edasi. Tee veel sellist muusikat – see on enneolematult lahe. Pöidlad püsti!

PS! “Kas sa selle suuga oma emaga ka räägid/miks on vaja teha kõigest relakaga jäägid.” on minu uus lemmiklause eesti keeles. Period!

9/10

Kaspar Viilup
8.10.2015 16:14

Allikas: http://kultuur.err.ee/v/uued_plaadid/4c65e25e-6b4f-45af-9f85-9a857766f4f5/arvustus-pok-leiutab-eesti-rapi-umber


Teemas

Julged arvajad puuduvad

Jäta vastus