Plaadid

615 – Purjuskassikäpad

615 Lindistus, 2007

Juba tükk aega varjusurmas viibinud Tartu räpiasi ilmutas mõned päevad tagasi kauaoodatud elumärgi, kui siinsetest salaühingutest noorim kirjutas oma diskograafiasse aastataguse debüüdi kõrvale uue sissekande.

Numbrikolmik 615 on läinud aasta jooksul flaieritel figureerinud ikka ühes selgitava sõnaga beatbox ja nende ühisrütmihelisid on kuulda saanud nii Tartu kui Viljandi keldripidudel, rääkimata augustikuisest Elva festivalist, kus lisaks veel Kraffi räpp ühe workshopi raames kõigi silme all Scabere biidi külge monteeriti.

Biitboksisõltlastele mõjub värske üllitis paraku aga võõrutuskuurina, kuna sellel leiduv kogus on eelmise ketta omaga võrreldes veelgi tühisem, kui see ainus folkmetaltrance’i skitt vastava kategooria alla üldse kvalifitseerub. Selle asemel on rõhku pandud eelmisest hulga korralikumale produktsioonile, mis tüüpide jätkuvalt toorest pauerit veelgi kõrvuhellitavamaks on muutnud.

“Purjuskassikäpad” jätkab eelmise albumi igati tänuväärset traditsiooni lugusid debiilsete pealkirjadega tituleerida. Kui üldiselt võib kodumaisest räpirepertuaarist leida tohutult “Elu”, “Aeg”, “Lootus”, “Valikud” jne. nimelisi tükke, siis “Ibaluisk”, “Märatsev tatrapuder” ning “Lärri ja Bob” peaksid küll kuhugi strateegilisse kohta üsnagi meeldiva vaheldussüsti torkama. Ning õnneks lajatab ka sisuliselt enamus lugusid oma värskusega just sellesse lünka, mis eesti räpis seni on pidanud tühjana seisma.

Kodukohalugu “Annelinna kanitell” annab toreda ülevaate plaadil sõna võtvate kruuliikmete sõnaseadmisoskustest ja stiilist, millele 4 tüüpi albumi lõpuni truuks jäävad. Otse välja öelduna omab Ross ägedat häält, kuid segast riimiasetust, Kose lõpuni harjumatut häälemoonutamist, kuid see-eest ühtlaselt häid ja rohkeid topeltriime, Mardikas jr teistega võrreldes topeltkoguse energilisust ja täiesti ootamatuid ütlemisi, jättes palju asju tähenduselt arusaamatuks ning Kraff ilmekust ja loomulikkust, millega enamikel lugudel kokkuvõttev sõna öelda. On meeldiv tõdeda, et selline kruuräpp toimib, Eesti mõistes on jällegi tegemist suht harvaesineva nähtusega. Seesama avalugu on ka mu enda lemmik sellelt plaadilt, võimendades eriti mingit seni lahtimõtestamata emotsiooni kuskil sügaval, mis kodulinnaga seoses end alati esile kutsub. Kose on teinud 6:15 pikkuse loo taustale ägedaid vaheldusi ning Nukitsamehe motiividega refrään tõestab, et lihtsus garanteerib alati vinge lõpptulemuse. Taotluslik kestvus on lisaks veel kahel lool – “Ibaluisk” ja “Öelge midagi (mis metsas toimub)”. Esimese peal teeb kaasa plaadi ainus külalisemsii Knud, keda sooviks kindlasti tulevikus veelgi kuulda, kuna tüübi hääl ja riimid on jällegi midagi värsket! Sellesama valetamiseloo tekste kandsid Kraff ja Mardikas jr ette ka Räpptekstide kogumiku esitlusel Tartus, tehes väga sümpaatse etteaste publiku seast tulnud vabatahtlikena. Teine, kergelt wu-tangiliku biidiga lugu on aga järjekordseks kinnituseks, et metsaloomad on eesti räpparitele ikka südamelähedased. Sama teeb ka Mardikas jr-i soololugu “Siilike siilike”, mis jutustab sürri loo Siilikese stagna-aegsest stragglimisest.

Aasta lõpul ilmunud kogumiku Magnetofon peal olnud “Keldriloomad” on ka sellele plaadile mahtunud. Albumi kõige oldskuulima biidiga lugu on täis toorest sajatamist ja selle onyxilik reff on mõnes ringkonnas juba kergelt hümniks kujunenud. Kraff tuleb lagedale rea unustusehõlma vajunud sõimusõnadega, nagu masuurikas, hampelmann ja kabajantsik. Teine vanakoolimaiguga taust, mille on ainsa kruuvälise biidimeistrina teinud Tatmosavvo, on Mardikas jr-i soololool “Märatsev tatrapuder”. Loo esitaja ja Kraff on mõlemad enda lemmikloona ära maininud just selle pala.

Plaadi pealt saab kuulda ka muusikale pühendatud palasid. Selle liini avab Kose oma rahuliku soololooga “Sahinkrabin”, mõne aja pärast järgneb juba kergelt hüplevam “Melomaania” ning austusavaldus muusikale kulmineerub bängeriga “Regulaarne yoyovärk”.

Kose on teinud ka ühe eriti ilusa instrumentaalvahepala “Stealingcashtogamble”, mis kuuldavasti olla mõnda neiut lausa pisarateni liigutanud.

Jaburate keerdkäikude, kontseptsioonide ja sõnamängude armastastajatele on plaadil mitmeid maiuspalu. “Vabalt” loo salmi on Kraff üles ehitanud nõnda, et iga neljanda reaga ütleb ta erinevat moodi seda, et võtab asja vabalt. “.. et peale mind tulgu kasvõi järgmine vend / kes väidab, et peale teda tulgu või järgmine tema / atlantises see veevärk pangu ennast tagant / mina lihtsalt võtan asja vabalt”. Refrään on samuti hästi veidralt lahendatud, sämplides mingit Medley häälega tüüpi, kelle sõnadest absoluutselt aru ei saa, aga kummitama jääb küll kenasti. Lapsemänguloos “Jäätis ja klaaskuulid” kõlavad Kose read “rääkimine on hõbe, vaikimine on kuld / räppimine on tõde, niiet andke aga tuld / hommikust õh-tu-ni, algusest lõ-pu-ni / räägime tõtt ku-ni pole järel kõhk-lu-si” ikka väga vingelt. Loos “Maskeraad” on kõik tüübid meeldejäävate ridade ütlemise kohapealt oma tippvormis: “..teadagi eelistas Rubens pekisemat poosi / ja Caravaggio lihtsalt meestega ateljees lahti kooris / pedeaff ära vingu, miks me nimetame seda häppeninguks / aga postmodernismil puudubki põhimõttekindlus” (Mardikas jr) ja “mask libiseb näolt kiirelt nagu pensionäär jääl” (Ross).. aga las jäävad kommikarbi kõige magusamad tükid igaühe enda avastada.

Fakt on see, et nii intensiivse infovoo juures jääb esimesel kuulamiskorral palju asju kinni püüdmata ja avastasin isegi plaadi vahelehelt alles mitu päeva hiljem ühe detaili, millest varem lihtsalt mööda olin vaadanud. Kujundus on muidu armas, miinuseks on ainult lüürika puudumine. On igati hea meel tõdeda, et paar aastat tagasi Kaarsillale läbi šablooni rohelise värviga lastud müstiline 615 on kujunenud arvestatavaks osaks heast eesti hiphopist.

Parim lugu: Annelinna kanitell

Arvustas: wst

Teemas

Julged arvajad puuduvad

Jäta vastus