Plaadid

615 – M615tuse kindel osariik

615 Lindistus, 2012

Jõulud ja aastanumbri vahetumine toovad tänavugi räpisõpradele mitmeid kingitusi – DVPH pika ja 5LOOPSi lühikese kõrval pakub Tartu grupeering 615 pärast viit aastat kuulamiseks oma kolmandat kauamängivat – ja seda täiesti tasuta!

Varasemalt on ühise nimetaja 615 alla koondunud rohkem nimesid, kui sellel albumil. Eelmise plaadiga võrreldes on seekord häält tegemas poole vähem asjaosalisi – riime pole seekord pildumas eiRoss ega Renkju, samuti puudub aastalõpualbumilt täielikult biitboks, millega tüübid algselt ennast Tartu ja Eesti räpiskenes defineerisid, mis tähendab seda, et plaadil pole kõlamas ka CuBat. Ka Mardikas Jr. on häält tegemas vähemates lugudes kui toona ja jätab seekord pigem väärika külalisartisti mulje. Suuremat räpiosa on seega etendamas Kraff ja Kose, kelle eestvedamisel mitmetähendusliku pealkirjaga “M615tuse kindel osariik” 2012. aasta väärikalt lõpuni juhatab.

Mis puutub külalisesinejatesse, siis seekord on tekstilise poolega panustajaid tavapärasest rohkem. Nendeks on s’Poom, Tommyboy ja wst ehk seltskond, keda on mitmel korral ühiselt näha olnud laval5LOOPSi laivi koosseisus. Kaasa on nad seekord tegemas kõik siiski eraldi lugudes, vastavalt “Mulje”,“Regi” ja “Aus aplaus”.

Erinevustest rääkides pole käesoleval albumil ka ühtki varasemat traditsiooni järgivat 6 minuti ja 15 sekundi pikkust lugu, kuigi nimetet numbrikombinatsioon käib vähempeidetud kujul – lootekstidest – läbi nii mõnelgi korral, alustades kasvõi juba albumi pealkirjast. Ja lõpetades plaadi kõige kaasakiskuvama refrääniga loos “4×4”, mis kindlasti kõrva on jäänud, kui viimase paari aasta jooksul 615 laivile on õnnestunud peale sattuda:

Mida vittu ma siin kainelt teen
parem tooge mulle ruttu veel üks Heineken
kuus jointi viieteistkümnest taimest teen (BOLD)
ja siis tantsin nagu manne-manne-manneken

Produktsiooni kohapealt on uus plaat palju ühtlasem. Erinevalt eelmisest, kus ühe instrumentaali oli kruuväliselt valmis meisterdanud Tatmosavvo, on värskel albumil kõikide taustade kokkupanemise eest olnud vastutajaks Kose ja Kraff. Uuendusena ja väga olulise uuendusena, mis tõenäoliselt on 615 tüüpide järgnevateks tegemisteks veel pikka aega suunda näitamas, on seekord aga päris muusikainstrumentide rohke kaasamine – pille on ise sisse mänginud nii Kraff kui Kose ise (kitarr, basskitarr, klahvpillid) kui ka nt. loo “Regi” puhul sõbrad Mart ja Tõnis (kitarr, trummid). Kõik see on eeldanud ka väga korralikku, professionaalset lähenemist lugude kokkumiksimisel ning Kose ja Kraffi saavutus selle koha pealt on olnud ei midagi vähemat kui kiiduväärt. Kõige selle juures jääb kompott aga mitmekesiseks – sissemängitud instrumentaalide kõrval kohtab plaadil tasakaaluks piisavalt vana head sämpeldamist.

Ühtlasem on samuti teemadevalik; äärmuslikke hüppeid sürreaalsusesse ei kohta nii sageli, pigem on jäädud maalähedasemate ideede lahtiharutamise juurde – 9st 5ni vs. muusika, põlgus kommertsialiseerumise, eneseupitamise, lihtrahva lollitamise vastu, keemia vs. loodus, mustlased.. Kraff, kes on olnud sage ülesastuja erinevatel luuleüritustel (vt. näiteks projekti Näljas), on mitmeid sellel albumil kõlavaid tekste erinevatel etlemispidudel kuuldavale toonud juba aastaid (nt. “Tablakas”,“Iseenesest”). Kuigi tüübid on seekord ka enne ilmumist pisut suminat tekitatud ning osad albumilood netti üles riputanud (“Singlimehed”, “Bürokraatia”, “Regi”), on plaadi tarbeks need lood siiski väikese värskenduskuuri läbinud – siin-seal veidi heli paremaks keeratud ning uuesti sisse räpitud.

Järgneb püüd võtta “M615tuse kindel osariik” nimeline sõit kokku üheainsa lõiguna ning tuua välja igast peatust kõige enam kõrva jäänud momendid:

Tuhmide keldritrummide ja DJ Broken Fingazi tehtud skrätside saatel juhatavad looga “Mulje” Kraff, Mardikas Jr. ja s’Poom albumi sisse. Järgnev “Singlimehed” pakub Kraffilt ja Koselt peent dialoogivormis huumorit, mida kumbki omaenda riimuvuse peale üles ehitab. Meeldejäävaim rida siin loos ehk Kraffi“pikaldased penniõlid, mitte naelsterlingimehed”. Sama meeleolu on jagumas loo lõpuni, lõbus out-take Kose viimases salmis kaasa arvatud. Edasi tuleb kahe pala jagu näiteid suurepärasest sämpeldamisoskusest – “Saturatsioon” oleks justkui vana Pharcyde’i stiilis astumine, jaburate naljadega maitsestatud spitt (“isa tuli koju, isa käed on külmad, õhupüss on nurgas, õlled on külmas”), sellal kui“Tablakas” omab kriitilisemat ja siiramat sõnumit, nii ravimitööstuse kui ühiskonna pihta (“retsept ikka pask, see maksab 200 krooni”). Kuigi mõningad ilmingud pillide ise sissemängimisest on selle hetkeni juba tajutavad olnud, annab hüpnotiseeriv “4×4” sellest juba päris konkreetselt märku, kui loo lõpus bass ainsana mängima jääb. See juhatab kenasti sisse ka kaks järgmist lugu, milles põhirõhk just nimelt kitarridel. Lõõpimislugu “Kuninga kass” on selle plaadi üks vaieldamatuid tipphetki ning Kose “palkan Paris Hiltoni ja Jessica Simpsoni / Barack Obama ain’t got shit on me” lugu kõige paremini iseloomustav rida. Muusikaliselt suurepäraselt õnnestunud ning kogu komplekt – kitarrid, bassid, vokaalid, kidrasoolo – kõrvapaitavalt mõnusasti kokku sulatatud. “Aus aplaus” on ehk pisut tagasihoidlikum, kuid samas stiilis kitarridel kantud lugu. Meeldejäävaim rida Kraffilt: “me oleme paremad ja väärt kõige rohkem / mitte süvenevat apaatiat, kuidas härra kõiki kohtleb”. Seejärel kutsub aga kitarridest väsinud, lausa vaevatud häälega Kraff meid hoogu veidikeseks maha võtma, et loos “Pange põlema” üheskoos üks lõõgastav “suits” teha: “tuba on tossu täis, paneme veel põlema, las teised jooksevad, me lihtsalt teeme peale”. Sellele järgneb samuti veidi rahulikumas rütmis kriitilise sisuga räppi – dubihõnguline “Bürokraatia” oleks talle eelnevat lugu arvestades võinud vabalt tituleerida ka tugeva P-ga, et kogu sellele paberimäärimisele korralikult tuli otsa saaks! (“palun täitke paberid ja sõitke läbi linna, siis tulge tagasi ja ma ütlen, kuhu minna”). Siis juhtub aga midagi enneolematut – kõlama hakkab pesuehtne funk ja silme ette kerkib Cool Doma videos “Kas sa kuuled”. Lausa uskumatu, et midagi nii ajastutruud ja tantsupõrandate jaoks küttepotentsiaali omavat, nagu “Distilled Funk” seda on, on valmis meisterdatud kuskil Annelinna korteris ise erinevaid instrumente sisse mängides! Fangist viib meid “Regi” aga kohe edasi kergele bluusilainele, kus külaliseks Tommyboy ning temalt üks viimase aja ägedamaid ja tossusemaid salme. Järgnev“Karneval” tantsib samuti stiilide segamise piirimail, kõrv korjab üles mõningaid folgielemente ning Kose salm on tuttav – sama tekst kõlas ka eelmise albumi loos “Maskeraad”. Kraffi read järgnevas loos“Iseenesest” ehk siis “omaenda iseenesest saab täitsa niisama ka varrukast trikke võtta, mitte kitse võtta, ikka põtra, jaksu-jõudu tööle! geeniusMariakröösus, kao siia, va udarkämmal” on luuleüritustel kõlanud nii mõnelgi korral ning lõpuks ometi on see tore tekst ka loona õnnestunud ära vormistada. Sellele lisab Kose juurde intrigeerivalt ja pisut süngelt kõlava dõubiteksti (“olen usu pöörand seentesse, toitund LSD-st”). Järgmise loo “Sitt vend” taust kõlaks nagu miski Wu-Tang Foreveri pealt, kuhu on refrääni laulmas Genka. Siit leiab ka ühe selle albumi kurjemaid ja ropumaid sajatusi Kose poolt – “mädanev värdjas, sa oled isane lits / sa oled nii sitt, et isegi su sitane sitt / on siteimast sitast sitaks sitem pask / litapoeg, raisk, elav näide, mis on möödalask”. Tegemist ka kõige pikema looga siin albumil, mis paraku 6:15 pikkust siiski välja ei venita. Loo lõpus jääb kõlama mõte Kraffilt: “miks jälgid, kuidas muru kasvab, parem proovi seda kasta”. Enne kui aga päris lõppu jõuame, pöörab plaat korraks veel eriti kurjaks – loos“Eksklusiiv” tulistab Mardikas Jr. karmide kitarride ja kajaga trummide taustal oma kõige energilisema salmi, mis on ehk teine selle plaadi tipphetkedest. Ja seda kohe pärast albumi kolmandat tipphetke, milleks on lõpulugu “Teps mitte üksinda”. Eelmisega võrreldes järsk 180-kraadine pööre, sest tegemist on malbe bluusiballaadiga, aga sellegipoolest samavõrd emotsionaalne nagu eelmises loos Mardika salm. Kraff alustab rahulikult ning salmi lõpuks kõlab juba peaaegu raevukalt:

“me töötame ühiselt selle nimel, et oleks mugavam töötada
et telekanupu vajutamiseks ei peaks oma jalataldu trööpama
oma 9st 5ni ülikonna tirid sa kaasa hauda
kuid püsivaid noote on võimalik alati kaasa laulda”

See on ka suurepärane lõpp suurepärasele albumile! “Teps mitte üksinda” kannab endas pea samasugust emotsiooni nagu Copywrite’i “June” ning 615 on suutnud plaadi lõpusekunditeni kuulaja põnevil hoida. Ja kuigi tean, et leide ja avastusi, mis esimestel tutvumisringidel märkamata jäid, on järgnevatelgi kuulamiskordadel garanteeritud, kibelen juba praegu küsima, et mis järgmiseks?

Infoks veel niipalju, et tasuta album ei välista füüsilise ketta olemasolu ning kõigil huvilistel on võimalus see endale saada kirjutades tüüpidele aadressil 615 at 615 punkt ee.

Teemas

Julged arvajad puuduvad

Jäta vastus